Iga emotsionaalse seisundi taga on mingid põhjused. Alljärgnevalt toovad Maris Saar ja Siim Sildoja oma raamatus “Elu muutev hüpnoos” mõned näited, mis alati ei kehti küll üks ühele, aga need annavad üldise ülevaate.
Kui laps tunneb kadedust, siis tal on tihti hirm, et tema ei saa sellist asja endale kunagi või siis kardab ta, et mingit asja talle ei jagu. Kui laps ei suuda jagada oma vanemaid kellegagi (tuttavate, sugulastega jne), siis on võimalik talle seletada, et kui armastust jagada, siis armastus ei lähe mitte väiksemaks, vaid suuremaks. See probleem on tugevalt esil eriti kärgperedes. Lapsele saab pidevalt seletada, et armastus ei kao kuhugi ära, vaid armastus läheb ainult suuremaks – selline jagamine on turvaline.
Vajadus lapsele asju seletada on hea võimalus vaadata enda sisse, kas ja kuidas mina ise inimesi usaldan ja olen valmis teisi endale lähedale laskma ja ise hakkama saama.
Kui laps tunneb viha, tahab midagi lõhkuda, siis selle taga on tihti väljaelamata emotsioonid. Siis võib tema käest küsida ja last jälgides temalt uurida, et mis see tegelikult on, mis teda ärritab. Kas tal on igav või tekkis lihtsalt mingi emotsioon, mida ta ei oska välja elada. Võib uurida tagamaid – mis selle emotsiooni temas tekitas?
Kui näiteks teismelised käivad bussipeatusi rüüstamas, siis on sageli selle taga see, et neil on igav, ei ole tegevust ja neile pole mõistlikku ajakasutust õpetatud, neid pole suunatud. See, et neil sellised põhjused on, ei õigusta nende tegevust, aga näitab lihtsalt seda, millest lähtudes nende käitumisele läheneda. Kõige klassikalisem põhjus lolluste taga on igavus ja lapse soov, et teda märgataks, tema moodus saada tähelepanu. Õhtuti, kui vanemad vaatavad palju telekat või on nutiseadmetes, hakkab laps, kes on olnud päev otsa kas koolis või lasteaias, tegema trikke lihtsalt selleks, et saada oma vanemate tähelepanu. Ta tunneb, et tahab ka oma osa saada. Siis on alati hea kutsuda laps enda juurde ja küsida, millist tähelepanu ta tahab, rääkida ja leida see võimalus pöörata lapsele tähelepanu ka siis, kui vanem tunneb väsimust päeval tekkinud muredest. Otsides parimat lahendust, saab sellest rääkida lapse keeles, temale arusaadavate lausetega. Omavaheline arutamine ei ole mitte oma murede lapsele vastutada andmine, niiviisi leitakse lihtsalt koos lahendused nii lapse kui täiskasvanu muredele. Laps õpib, kui suhtlete temaga selles võtmes, et ei pane oma mure lahendamise eest vastutust temale, vaid keskendute sellele, milline on tema nägemus asjadest.
Kui lapsel tekib hirm millegi ees, tuleks uurida, miks see tekkinud on. Kui lapsele on öeldud, et pimedas on kollid, siis sellest piisabki, et laps hakkaks pimedust kartma ega julge enam pimedatesse kohtadesse minna. Tegelikult võiks vanemad öelda, et nemad ei taha, et laps kuhugi pimedasse läheks, kuna nemad siis ei näe last või et seal võib varba ära lüüa. Võib julgelt tegelikud põhjused välja tuua. Ei ole vaja mingeid lugusid välja mõeldes luua lapsele uusi hirme. Vastupidi, kui on hirm pimeduse ees, siis öelge, et sinna võib julgelt minna, seal on kõik turvaline. Laps on ise kõige tugevam enda elus, kõige tugevam enda elu looja, isegi kui talle tundub, et mingid olendid on pimeduses või unenägudes temast tugevamad. Tegelikult ei ole ükski olend ega koll temast tugevam. Toetage last ja püüdke ka ise maksimaalselt kaasa aidata, et laps saaks sellistel hirmuhetkedel oma jõu ja tugevuse tagasi.
Seletage olukorrad lihtsalt lahti. Seletage lapsele, et näed, olin ärritunud viis minutit, aga ma ei ole enam ärritunud, sest ma mõistsin, et ärritus ise ei lahenda midagi. Ma pigem otsin lahendust. Te märkate, et laps hakkab samamoodi analüüsima asju. Laps hakkab samamoodi käituma. Laps õpib kogu aeg vanema pealt, kuidas mingeid olukordi lahendada. Kui olukorrast mitte rääkida, siis see ei tähenda, et see ise laheneks. Ka see, kui vanem tuleb õhtul koju ja on väga väsinud ning matab oma töömõtted ja pinged – mõnikord endalegi märkamatult – kas telekasse või ka veiniklaasi, ega räägi neist, siis see ei vii edasi asju. Laps õpib selle järgi, et on normaalne matta oma muresid veiniklaasi või telekasse ja mitte nendest rääkida.
Lubage lapsel olla laps. Lubage tal kontrollitult eksida – see tähendab, et te ei tee tema eest asju ära, sest tahate talle näidata, et tähtis ei ole see, kui palju eksida, vaid see, et pärast igat eksimust tullakse uuesti jalule. Mõnikord, kui me näeme, et laps teeb asju täiesti valesti, aga kui ta on nii hoos ja ei tee kellelegi liiga sellega, siis võime isegi sihilikult lasta tal eksida, et ta näeks, et seekord tema lahendus ei viinud soovitud tulemuseni. Et ta pusiks ise mingi muu lahenduse välja. Näiteks noa ja kahvliga söömine. Esmalt näitame ette, kuidas seda teha ning see ei pruugi tal kohe õnnestuda. Algul lendab neid toidutükke, lubage tal need ülesse võtta ilma temaga pahandamata. Laps proovib kogu aeg uuesti ja uuesti, kuni 25ndal korral tuleb see välja. Ühel hetkel ta sööb nendega korrektselt, siis ongi korras sellega.
Suurematel lastel võiks lasta esmalt ise oma valiku ära teha. Ka siis, kui me näeme, kuhu see teda tegelikult viib. Peaksime lihtsalt olema valmis last toetama, kui ta aru saab, et see valik oli eksimine. Ei peaks mitte tänitama, vaid julgustama, et ta tegi selle kogemuse ise läbi ja kõik on korras – mina su ema või isana olen siin, et sind toetada.
Laske lapsel eksida ja kogemusi saada; vajadusel pakkuge välja lahendusi. Me ei tohi lapselt ära võtta lapse kogemusi, lubagem olla lapsel laps. Kui laps puu otsas ronib ja mõnikord ka madalalt kukub ja haiget saab, siis las ta saab. Ta õpib ära, kuidas puu otsas õigesti ronida. Las tal olla need väiksed kriimustused, need õpetavad väga palju teda elus ise asju tegema, ohte nägema. Ta õpib niiviisi ja seepärast ei tasugi teda alati vati sisse panna. Luba olla lapsel laps. Luba iseendale, et püüad näha lapse soovide taha. Kui laps tuleb ja soovib midagi, siis püüa näha, mida ta tegelikult tahab. Kas ta tahab tähelepanu. Kas kommi küsimise taga oligi see, et ta tahab kommi või et tal on kõht tühi või hakkas igav ja ta tahab lihtsalt suhelda. Mis seal taga tegelikult on? Mõnikord tahabki lihtsalt kommi – las võtab siis. Püüa maksimaalselt näha seda, mida laps tegelikult soovib. Sina ise tunned ju oma last kõige paremini.
Ole lapsega suheldes alati maksimaalselt kohal. Ka seda hakkab laps kohe jäljendama, kui tema vanemad vaatavad telekat ja nii muuseas annavad mingeid vastuseid – laps hakkab täpselt samamoodi tegema ja teda ka siis edaspidi ei huvita, mida ta vanemad räägivad. Taha olla kogu aeg kohal. Kui sa räägid lapsega, siis ole kohal, ära keskendu nutitelefonile, selle võib korra eemale panna. Sellega õpetad lapsele ühtlasi ka seda, et kui sa räägid teise täiskasvanuga, siis laps ei sega vahele, vaid ootab, kuni jutus tekib paus ja siis ütleb, et ta tahaks nüüd tähelepanu, et saaks ka rääkida ja küsida. Kui laps siis küsib midagi, siis ole tema jaoks 100% kohal ehk et ära siis ise ka jälle kellegi teisega vestle.
Ole lapsega suheldes kogu aeg kohal. Näita lapsele, et ta on tähtis ja et tema küsimused on tähtsad. Laps õpib sellest ka vastupidist – et kui mina midagi küsin, siis ka minu küsimus ja sellele vastamine on tähtis tema jaoks. Temas ei ole siis soovi anda minu küsimusele kiirelt suvalist vastust, vaid ta soovib sisuliselt kaasa mõelda ja tõesti vastata, sest see on ka tema jaoks tähtis.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Maris Saare ja Siim Sildoja raamatust “Elu muutev hüpnoos”.
