Äsja ilmunud raamatus “Uhiuus siin maailmas”, kirjeldab kogenud pereterapeut ja psühholoogiline nõustaja Meelike Saarna elu läbi beebi silmade. Millest beebid mõtlevad ja mida oma vanematelt vajavad ning kuidas beebieas kogetu mõjutab nende ülejäänud elu.
Katkend raamatust “Uhiuus siin maailmas”
Minu nutt on minu jutt
Ma olen praegu ja veel päris pikka aega täitsa abitu. Ma ei oska öelda, et mul on kõht tühi, et mul on külm või hoopis palav, ma ei oska kaevata, et väljatulemata puuksud vaevavad mind, või et olen väsinud selili olemast. Võib-olla tunnen end hüljatuna, võib-olla mõni ootamatu heli hirmutas mind või tegi ere valgus ärevaks. Mul on ju ka omad tujud, mis minu sees liiguvad, aga ise ma seda muidugi ei tea, mis need on või milleks. Õnneks oled mul sina. Ja õnneks oskan ma nutta. Minu nutt on minu jutt, minu viis oma soovidest ja meeleoludest teada anda. Nutt on minu sõnum, minu ressurss. Kui keskendud minusse, hakkad üsna ruttu mõistma, milline minu nutt on tühja-kõhu-nutt, milline hüljatuse-nutt, milline kõhuvalu-nutt, milline pettumuse või milline õnnetu olemise nutt või väsimuse oma.
Palun ära arva, et minu nutt on etteheide või märk sinu toimetulematusest. Kuigi olen sinu sees kasvanud ja me kuulume väga-väga kokku, olen ma sinust eraldi inimene. Minu nuttu, mis on vahel vaiksem ja teinekord eriti valju, ei maksa peljata ega ka takistada, seda tuleks eelkõige püüda mõista. Ma väga loodan, et sa harjud minu läbi nutu väljendatuga ruttu ja ei lähe närvi ega tunne süüd, kui mina nutan. Minu nutt ei tohiks sind kunagi mõjutada nii palju, et ka sina muutud abituks. Siis on meil seal kaks tunnetest tulvil tegelast ja mitte kedagi, kes hoiaks rahu – ja kes aitab siis mind? Kui nii juhtub, siis pead sina abi küsima teistelt täiskasvanutelt.
Palun ole minuga kannatlik. Vahel pead proovima mitut asja, enne kui minu vajadusele pihta saad: pakud süüa, paned kuiva mähkme, hüpitad, tõstad lamamistooli, laulad, kiigutad, jalutad minuga ringi, räägid minuga… Tähtis on proovida kõike, mis sul pähe tuleb. Vahel võtab minu rahunemine päris kaua aega. Aga kui ma lõpuks jälle naeratan ja rõõmsalt lalisen või siputan või tukkuma jään, oled sina minu nutu kaudu näidatud vajadusest õigesti aru saanud. Nii tekib mul tasapisi arusaam, et kuigi hädad kuuluvad elu juurde, on abi alati käepärast. See vaade aitab mul hilisemas elus olla lootusrikas ja lahendustele suunatud.
Vahel ma muudkui nutan ja nutan, sa oled juba kõiki asju proovinud, mõistus on juba otsas ja sa mõtled hirmuga, et mis minuga ometi lahti on. Vahel ma teen kõva kisa nii tükk aega järjest, nii et mul saab lausa õhk otsa, ja sa hakkad kartma, et ma ei saa ägeda nutmise tõttu enam hingata ning et see võib olla koguni eluohtlik.
Ära nüüd selle peale ära ehmata, aga minu meeleheitliku nutu taga võib olla ka surmahirm. On ju tõsiasi, et kõik elav seisab erilise hoolega ellujäämise eest. See on põhiline instinkt. Ja instinktid töötavad mul hästi, kuidas muidu. Ja ellujäämise vaatest on igal juhul targem üle reageerida, kuna reageerimata jätmine või leige reaktsioon võivad olla eluohtlikud. Nii et ära taha, et ma oleksin tasane beebi. Nutt aitab paljudele vajalikele asjadele kaasa, sealhulgas ellujäämisele. Jah, isegi kortsus särgike selja all, samast asendist väsinud külg, vehkimise käigus iseenda küünistamine… kõik need on piisavad põhjused, mille tõttu võib minus vallanduda väga suur hirm. No tõesti, mina ju ei tea, kui hull see olukord tegelikult on. Ja kuna mulle tundub, et on väga hull, siis ma üürgan nagu udupasun. Igaks juhuks, et kindlasti abi saada.
Ja kui abi ei tule? Kui pean sind liiga kaua ootama, ja sind ikka ei ole, siis väsin sinu kutsumisest ja tunnen end hüljatuna. Kui kogen seda korduvalt, võin lõpuks muutuda umbusklikuks sinu ja maailma vastu, ühendan end sinust lahti ja ei suuda enam su kohalolekut ja hoolimist tõsiselt võtta. Selle tunde külge on lihtne kinnituda teistelgi hirmudel ja ärevusel nii praegu kui ka tulevikus. Nõnda on kerge juhtuma, et ka oma tulevases elus on mul raske teisi usaldada, sest varane kogemus ei kinnita seda, et minust tõeliselt hoolitaks ja ma ei saa kunagi päris kindel olla, et abi ning toetus on kuskil olemas ja mullegi kättesaadav.
Nii et palun ära lase teadmatusel ja määramatusel minu beebielus rolli mängida. Ära jäta mind üksi ja tule võimalikult kohe, kui hüüan. Alles siis, kui veidi kasvan, saab see muutuda, ent praegu on veel tükil ajal nii. Mu teadmatus ei ole kunagi liialt suur, kui sina oled minu juures, sest sind ma juba tean. Määramatus ei saa olla liiga hirmus, kui sina vaatad mind ja võtad mind ja liigud ja kõneled minuga iga kord enamvähem ühtmoodi. See on midagi, mida saan uskuda ja sellele saan kinnitada oma ärevusele kalduva meele.
Vahel mu nutt polegi seotud selle hetke kindla vajadusega, vaid on justnagu järelnutt, milles segunevad erinevad vajadused ja meeleolud. See on olukord, kus sina ei saa otseselt midagi teha, aga saad olla minuga ja hoida mind selles tundes, et olen ka oma (arusaamatu) nutuga sinu jaoks igati vastuvõetav ja teretulnud.
Palun hoia aga meeles, et sinu kannatlik juuresolek ei tähenda seda, et ma tingimata kohe ja kiiresti rahunen. Vastupidi, sinu rahulik mõistvus võib mind julgustada kogu nuttu välja nutma. Ühe nutu taga võib peidus olla veel mitu nuttu, mis mingil põhjusel on lõpuni nutmata jäänud. Seetõttu on hooliv mind mitte tagant kiirustada. Sa lihtsalt kuula minu nutu juttu. Kui sina ennast minu nuttude ajal alatasa liiga abitu, kurva või vihasena tunned, õpin mina lõpuks oma nutmisi takistama. Sellest oleks kahju, sest ma ei saa olla ehedalt elurõõmus beebi, kui ma pole saanud oma kurbust ja hirme põhjalikult välja nutta. Parem kui ma ei õpi oma nuttu enda sisse peitu jätma. Sellest on palju abi, et oled minu nutu ajal minuga. Minu kurbus lahustub tasapisi sinu rahus, minu kurbuslaine seguneb sinu rahulainega ja lõpuks on meil seal tasaselt loksuv meri.
Autor: Meelike Saarna
Meelike Saarna on pikaajalise kogemusega perekonnapsühhoterapeut ja paljude raamatute autor. Meelike töötab perede ja paaridega ja koolitab põhiliselt vanemluse ja suhtlemisoskuste ja perekonnadünaamikat.
