Ärevushäired on mõnikord vanematele – ja isegi tervishoiutöötajatele – nähtamatud, sest lapsed väljendavad oma ärevust harva. Selle asemel väljenduvad häired sageli füüsiliste sümptomitena nagu kõhuvalu, peavalu või peapööritus, või siis keelduvad lapsed ise osalemast akadeemilistes, koolivälistes või sotsiaalsetes tegevustes, sest kaebavad kehva enesetunde üle. Kui täheldad neid ohumärke, siis soovitame sul lasta hinnata oma lapse meditsiinilisi sümptomeid. Kui sinu lapse arst või perearst ei leia sümptomitele füsioloogilist põhjust, võib su lapsel olla ärevushäire. Teismeliste puhul võib vanematele silma hakata selgelt murettekitav käitumine, nagu joomine ja uimastite tarvitamine või pealtnäha vastandlik ja trotsiv käitumine, mis kõik võib viidata varjatud ärevushäirele. Lisaks neile sümptomitele on teisigi, raskemini täheldatavaid käitumisviise, mis viitavad erinevat tüüpi ärevushäiretele, ning on oluline meeles pidada, et lapsel võib korraga esineda ka mitu erinevat ärevushäiret.
Katkend raamatust “Kuidas aidata lapsi ja noori vaimse tervise probleemide korral”
Soovitame, et emad ja isad õpetaksid lapsele probleemide lahendamist ja abi küsimist neil puhkudel, kui laps on silmitsi ärevust tekitava olukorraga, selle asemel et võimaldada lapsel stressi vältida. Sel viisil pakuvad vanemad empaatiat ja kindlat tuge, aga ühtlasi näitavad nad lapsele, et ärevusest on võimalik üle saada.
Kuigi obsessiiv-kompulsiivse häire sümptomid ei pruugi olla täielikult ennetatavad, teame nende tugevat pärilikkust arvestades, et need vanemad, kes püüavad aidata lapsel sundkäitumisest loobuda, vähendavad sedasi suure tõenäosusega ka lapse sümptomite intensiivsust ja sagedust.
Järgnevalt on kirjeldatud mõningad strateegiad, mida saad kasutada vähendamaks riski, et sinu lapse ärevus paisub täiemahuliseks ärevushäireks. Kuna lapse sümptomite tekkimisele aitavad kaasa mitmed tegurid, võivad ka pärast kõigi nende strateegiate kasutamist sinu lapsel alles jääda märkimisväärsed ärevuse märgid – ja see pole mingil moel sinu kui lapsevanema süü. Sellest hoolimata aitavad kasulikud vahendid sinul ja su lapsel toime tulla mis tahes ärevuse tasemega, mis teid mõlemaid hetkel vaevab.
Soovitused:
• Sisenda oma lapsesse usaldust, et pead teda võimeliseks oma ärevusest üle saama.
• Julgusta teda probleeme lahendama ja oma hirmudega tegelema.
• Õpeta talle, et ärevust tekitavate tegurite vältimine ei kõrvalda nende ees tuntavat hirmu.
• Tuleta talle meelde, et ärevuse põhjusega silmitsi seismine on tavaliselt parem kui pideva hirmu kogemine – ja et see ennatlik ärevus on alati hullem kui ärevust põhjustava olukorraga otsene kokku puutumine.
• Räägi oma arstiga, kui sinu laps võtab ravimeid, mis võivad ärevust tekitada, näiteks teatud inhalaatorid ja ravimid haiguse jaoks, millest räägime raamatus pisut hiljem: aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD).
• Veendu selles, et sinu laps liiguks iga päev piisavalt, magaks öösiti end välja ja väldiks kofeiini, mis võib samuti ärevust tekitada.
• Vähenda oma lapse kokkupuudet sotsiaalmeedia ja uudistega. Lapse täielik eraldamine tema suhtlusringkonnast võib ärevust suurendada, seega jälgi nii lapse internetikasutuse sagedust kui ka sisu.
• Kanna hoolt selle eest, et sinu lapsel oleksid peresiseselt head ja armastusrohked suhted ning et ta julgeks vajadusel sinu käest abi paluda.
• Ära häbista last tema ärevustunde pärast; kinnita talle, et selles pole midagi häbiväärset, ning rõhuta talle, et ärevus ei tohiks takistada tal tegevustes osalemist.
• Püüa mitte muutuda emotsionaalseks, kui sinu laps tõrgub oma ärevusega silmitsi seismast. Teame, et emotsioonituks jääda pole lihtne, aga kui laps on juba niigi närviline, siis on kasulikum jääda võimalikult rahulikuks.
Kui oled mures oma lapse liigse ärevuse pärast, siis soovitame pöörduda abi saamiseks asjatundja poole. Varajane ja tõhus ravi võib aidata vähendada mõningaid negatiivseid tagajärgi, mis võivad ilmneda hilisemas elus seoses lapsepõlves kogetud ärevushäiretega, muuhulgas krooniline ärevus; depressioon; sõltuvus mõnuainetest; suhtealased, rahalised ja õpiraskused; ning mis kõige hullem: suurenenud enesetapurisk. Samuti on tõsi, et abi pakkuda pole kunagi liiga hilja.
Loe lisaks: Kuidas ära tunda lastel vaimse tervise probleemide ohumärke juba varases staadiumis
