Eesti tuntud tervendaja ja kanaldaja Mai-Agate Väljataga räägib hinge õppetükkidest ja tasakaaluprintsiibist. Sellest, kuidas hoida meie kiiretempolises ajas nii vaimset kui füüsilist tervist, kuidas meie mõtlemisel on otsene seos meie tervisega, kuidas meie ülim teadvus teab alati, mis meile parim on – tuleb ennast talle ainult avada ja võtta vastu tarkus, mida meie Teejuht meile jagada tahab. “Nõuanded ja teejuhtimine tuleb meie seest,” ütleb Mai-Agate Väljataga. “Parimateks aitajateks on sinu usk iseendasse ja sellesse, kes sa tegelikult oled. Kui sul on vahel väga raske, siis kuula tunnet enda sees – su Teejuht kõneleb sinuga. Kui sa järgid oma Teejuhti, mida võib ka intuitsiooniks nimetada, siis sa teedki õigesti. See on sinu saatus. Aga sa võid valida ka teistsuguse saatuse – kui sa ei kuula oma sisetunnet ja kuulad ainult mõistust. Aga see viimane ei vii tegelikult kuhugi, kui, siis ainult võpsikusse.”
Mäng nimega elu
Kõik, mida sa mõttena välja saadad, pöördub universumist teona su juurde tagasi. Teed head, tuleb heana tagasi, teed kurja ja ülekohut, tuleb samana tagasi. Kui sa viid harmoonia tasakaalust välja, siis pead sa ise selle energia läbi enda tunnetuse tasakaalu tagasi viima – need on elu mängureeglid.
Me oleme tulnud siia, sellesse mängu, mängima seda mängu. Võtnud endale kaasa kõik oma fantastilised kõrgorganoloogilised instrumendid, mida selles reaalsuses nii-öelda kasutada, millega siin maailmas toimetada. Need instrumendid on sinu keha organitel põhinev kõrgtehnika, mis on palju täiuslikum kui kõrgtehnoloogilised riistad. Nii et kui me oskame keha õigesti käivitada, siis on selle kehaga võimalik rohkem ära teha kui kõrgtehnoloogiaga. Su keha on sada protsenti väga täpne ja tark arvuti.
Mis mängu nimega Elu puudutab, siis tuletame lihtsalt meelde, et mõni mäletab, aga mõni ei mäleta, et ta mängib. Ja mõni ei usugi seda, et ta mängib, vaid mõtleb, et see ongi ainukene kord ja see ongi tõelisus. Kui inimene ei usu oma hinge olemasolusse ega enda igavikulisusesse, siis muidugi ei hakka ta ennast kõrvalt vaatama. Sellisel juhul on ta konkreetses eluhetkes täielikult sees ja kui on hirmus suur südamevalu, siis võib ennast suure südamevaluga lihtsalt ära tappa.
Näiteks mõni tuleb maa peale selleks, et õppida võtma vastutust. Kui sa tulid õppima vastutust võtma, siis kõik uued asjad, mida sa varem ei ole siin elus teinud ja millega pole kokku puutunud, ilmuvadki sulle väljakutsetena. Sa kas jätad proovimata, sest kardad seda väljakutset, või ütled: no ma siis proovin, kas saan sellega hakkama, kas ma tulen toime. Nagu oli näiteks ühe naisega, kes oli eelmises elus olnud vaba nagu tuul ja kellel nüüd on siis pangalaenud ja igasugused muud kohustused – tema tuligi õppima võtma vastutust ja vaatlema iseennast, kuidas ta selle vastutuse võtmisega hakkama saab.
Kõik eelmised elud on salvestunud su kõvakettale ja kõik need elud mõjutavad seda, kes sa praegu oled ja mis elu sa praegu elad. Eelmisest elust jääb kogemus sinu kui kõrgorganoloogilise arvuti kõvakettale. See tähendab, et sa võid kahetseda oma halba tegu kellegi suhtes, aga need tehtud teod mõjutavad sind, sest kogemus eelmisest elust jääb sinu emaplaadile alles. Seda informatsiooni, mis kogemusi sa eelmistes eludes said, ei kustuta mitte ükski vägi.
Me ise valime need erinevad elud, mängime läbi erinevad stsenaariumid. Pooled elutervelt, pooled mitte. Näiteks kui inimene oli eelmises elus täiesti teisele poole kaldu ja üle võlli, pidutses ja laaberdas, aga väsis sellest ära, siis nüüd selles elus valib ta tasakaaluks vaga olemise.
Mis need meie füüsilise keha vägevused ja võimalused siis on? Näiteks sadu tuhandeid aastaid tagasi olid inimestel olemas jumalikud võimed ja ma ei mõtle siin praegu Jehoovat, Allahit, Jeesust Kristust, igasuguseid loodusrahvaste jumalaid ega teisi tegelasi. Kõik need vahepealsed jumalused on olnud ka olulised, kuna nad lasevad meil keskenduda teatavatele mõistetele ja neid siis omandada, aga ma mõtlen inimest kui jumalike võimetega olendit.
Kas oskate ette kujutada, mis on need kõrgorganoloogilised võimed meie sees? Ka oma reaalsust loome tegelikult läbi nende kõrgorganoloogiliste instrumentide, instrumendi osade või omaduste kaudu. Üks neist omadustest on selgeltteadmine. Kui paljud kasutavad oma selgeltteadmist, kui paljud oskavad esitada küsimusi nii, et nad tõesti tahavad midagi teada saada, tahavad millelegi olulisele vastust saada? Et vastust saada, selleks peab pea mõtetest tühi olema. Näiteks võib vahel juhtuda nii, et kui teed teiste meelest halba, aga ise südames tead, et see tegu aitab kõrgemas plaanis su lähedast, keda armastad, siis ka see tegu pöördub su juurde tagasi, aga mitte halvana, vaid heana. Mõnikord on vaja ka niimoodi käituda, et teiste meelest teed halba, aga teised ei tea ju seda sisu, miks sa niimoodi teed. Me tuleme ju nii paljudest eludest ja tegelikult pole meil aimugi, kui palju neid meil juba elatud on. Me peaksime erapooletult vaatama, kuidas maailm mängib.
Ka mina olen lasknud ennast viia tegijatel terapeutidel regressiooni, oma mineviku eludesse, toonud ennast läbi selle vaheolu tagasi siia ja vaadanud, miks ma olen niimoodi valinud, miks ma olen valinud just sellise elu ja miks ma ei ole valinud teist elu.
Kui sul füüsilist keha ei ole, siis oled sa puhas energia, puhas, ilus, valge energia. Olenevalt sinu arengust võib see olla ka väga värvilise auraga jne. Energias on aga üks huvitav energeetiline seadus: kui miski asi meeldib ja sa keskendud sellele meeldivale asjale, siis loodki sellest reaalsuse. Ja siis see toidab sind ka ära. Kui sa aga ei tea, mis sulle meeldib, või sul on nii palju meeldivaid asju, et sa ei oska nende hulgast valida – sest siinses reaalsuses, kus elame, on neid ju kohutavalt palju ümberringi -, siis sa hakkadki õppima seda, mis on hingele omane, mille järele hing ihkab.
Kas kuuled kogu aeg ennast ja teisi ütlemas: oi, sellega ei saa hakkama; ole normaalne, vali ikka vastavalt oma eale ja oma soole; miks oled niisugune; vali ikka seda, mis on alati hästi läinud ja mis sobib naistele või mis sobib ainult meestele; ära tee niisuguseid asju, mida enne ei ole tehtud jne? Kui sul puudub enesekindlus ja usk iseendasse ja sa kuulad seda, siis tõmmatakse sind rajalt maha. Arstid tõmbavad ju haigeid rajalt maha nii et naksub ja haiged kuuletuvad sellele. Mul oli üks klient, kellel oli kubemes vähkkasvaja ja kellele arst ütles, et tal on umbes aasta veel elada jäänud, ning pakkus keemiaravi. Mees vastas: “Kui sa ütlesid mulle, et ma elan veel vaid ühe aasta, siis miks sa mulle seda keemilist ravi teed? Ma tean, mida tähendab keemiline ravi, ja ma lihtsalt ei taha seda, vaid võtan parem mingisuguseid looduslikke ravimeid. Ma ei pea öökima ja oksendama tundide viisi ja mul ei tule juuksed peast maha. Kui arstid ei anna mulle üldse mingisugust elulootust, siis ma vähemalt proovin alternatiivseid asju. Ma saan kogemusi, saan aru, et see maailm ei ole nii üheülbaline, kui te ütlete. Mind huvitavad alternatiivsed asjad ja ma tahan neid proovida.” Kujutad ette, et pärast sellist vastust ei võtnud arst enam selle mehe telefoni vastu. No mis sa räägid sellisega, kes ei lase endale keemiat teha! Päris karm, alles hiljuti oli ühega niimoodi.
Või võtame teise situatsiooni. Kui naine jääb rasedaks, siis kohe uuritakse järele, kas ikka tuleb täisväärtuslik laps või on mingisuguse puudega. Üks arst ütles ühele mu kliendile niimoodi, et sellel lapsel ei ole ninaluud ja kuklavolt on liiga kõrge, teeme abordi. Naine aga vastas, et tema sisetunde järgi on lapsega kõik korras. Arst soovitas ikka aborti, aga naisel oligi selle elu väljakutse õppida oma sisehäält kuulama. Ja naise sisetunne ütles, et lapsega on kõik korras. Nii läks aeg abordi tegemiseks üle ja võeti uued proovid. Selgus, et ninaluu on olemas ja kuklavolt ei ole ka nii hull. Ei ole puudega, aga üks kromosoom on rohkem – peame ikkagi selle raseduse katkestama. Naine ütles mulle: “Ma olen püstihädas, sest mu sisetunne ütleb, et ei tohi midagi teha, kuna kõik on korras.” Mul on ennegi olnud naisi, kellel on tehtud neid lootevee proove ja on arvatud, et laps tuleb puudega, aga lõpuks ei olemingi sugust puuet. Ma siis lohutasin seda naist niimoodi: “Kui see laps peab sündima ja tal on puue, siis sina oled kõige tähtsam tegelane, kes laseb tal särada siin maa peal ja ta saab oma hingeosa tagasi läbi sinu armastuse tema vastu. Kui see laps tahab ära minna, siis tema läheb ise ära, ja kui tema tahab tulla, siis tema tuleb, niikuinii valib tema, mitte ema ega arstid.” Selle naise põhiline õppetund oli hakata usaldama intuitsiooni. Tema karmas oli kirjas, et tal on vaja õppida sada protsenti usaldama südame tunnet – et kui süda ütleb, siis on nii, ja kui seda ei ütle, siis ei ole nii.
Kuidas inimene üldse aru saab, mis õppetund tal siin elus on? Või on neid palju? Tegelikult ei ole mitte ainult üks suur õppetund, vaid õppetunnid on iga päev. Ei ole niimoodi, et me õpime vaid ühte asja, argielus on iga päev väljakutse. Me õpime ju asju ka lapsepõlves ja hiljem ühiskond survestab, vahel nii, et surub su lausa põlvili maha. Kui sa enam ei tea, mida tegema pead, siis kuula ainult oma südant. Kas on ja kuidas on – need ongi ju igapäevased elu väljakutsed. Nendele küsimustele vastates õpib inimene ise otsustama, iseennast hindama ja armastama, ise vastutust võtma. Kuidas inimene peaks aru saama, mis on tema vaimne väljakutse? See, mis on tema elu kõige suurem hirm või ebakindlus, ärritav olukord või teine inimene.
Allikas: Mai-Agate Väljataga “Loomise õpetus II”, kirjastus Pilgrim
