Erki Kaikkonen: õnnelikkus on see, kui sa saad olla nende inimeste keskel, kes on sulle kingituseks ja kellele sina oled kingituseks

Õnnelikud oleme me siis, kui meil on võimalik teha seda, mida soovime ja kui see, mida soovime, langeb ühte sellega, mida vajame. Õnnelik olemisel on palju pistmist oskusega olla hetkes, pidevalt kolistamata ringi minevikus ja tulevikus. See on ka oskus võtta vastu elu olemuslikke muutusi igas hetkes, eneses ja enese ümber. Iga vastandumine, mis meisse jääb elama, eemaldab meid elususest tulvil hetkest ja võimest märgata ilu eneses ja enese ümber. Alati just nüüd on see hetk, mil saame teha midagi, et olla kingituseks enesele ja elule. Olgem enese ja elu vastu õrnad ja armastavad, siis ilmneb ka elu ilu.

Õnnelikkus on palju soetud sellega, mida budismis nimetatakse kiindumatuseks. Kiindumatus ei tähenda minu jaoks seda, et ma ei tunne, vaid ma tunnen kõiki tundeid, ka väga ilusaid ja vähem ilusaid, aga ma tean, et need lähevad mööda, sest muutumine on elu olemus. Ja kuna ma tean, et kõik läheb mööda ja kõik muutub, siis ma ei pea muretsema ega tundma hirmu sellepärast, et need lähevad mööda, vaid ma saan olla tänulik täpselt selle eest, et need kestavad. Ja vahel need kestavadki väga pikalt. Kunagi Eestis käinud päikeselaama ütles, et kiindumatus on üks võtmeküsimusi õnnelik olemiseks. Kiindumatus ei tähenda, et me kaotaksime eluga seose, vaid see tähendab seda, et me võime olla igasugustes seostes, aga me ei samasta ennast vaid sellega, mis seoses me oleme.

Õnnelikkus on see, kui sa saad olla nende inimeste keskel, kes on sulle kingituseks ja kellele sina oled kingituseks. Ja see on tegelikult meie enda valik – saada aru, et on väga palju selliseid väikesi asju, mida me saame iga päev teha selleks, et meil oleks parem. Näiteks kui sul on tunne, et sa oled frustreeritud, segaduses, oled end kaotanud, kompass on sees sassi läinud, siis ära jää koju vaatama seina. Või telekat. Või midagi muud, mida sa tavaliselt teed. Mine hoopis välja, jaluta, kõnni, mine lihtsalt linna, käi näiteks vanalinnas, või mine metsa, parki. Ja sa tajud, et maailm liigub su ümber. Ja kui maailm liigub, siis hakkab ka su sees maailm liikuma ning juhtuvad imelised asjad. Kohtad tuttavaid ja inimesi, kes ütlevad sulle täpselt neid asju, mida sul on vaja kuulda, ilma et nad teaksid, kus sa ise tegelikult enda sees omadega parasjagu oled. Ka see on elu maagia avastamine. Imed juhtuvad ja on olemas.

Üks mu armas sõbranna rääkis, et Indias rännates koges ta, et elu juhtub. Seejärel tuli ta Eestisse tagasi ning kui me kohtusime, ütles ta mulle, et tahab jälle ära minna, sest ta tunneb, et siin elu ei juhtu. Küsisin, et räägi mulle oma päevast, millest su päev koosneb. “No ma käin tööl, siis ma lähen trenni, siis ma teen seda ja toda ja veel midagi, siis ma lähen magama.” – Aga kui palju on sul päevas sellist vaba ruumi, vabadust? Aega, kus sul ei ole midagi planeeritud; sellist mittemidagitegemise ruumi, kus sa vaatad iseenda sisse ja teed seda, mis sulle täpselt sel hetkel oluline tundub? Anna elu ja imede juhtumiseks ruumi oma päevas. Elu juhtub ka siin, ja igal pool.

Selleks, et elu saaks meid kõnetada, peame olema ise sellele avatud, astuma natukene kõrvale oma turvalistelt igapäevatrajektooridelt. Et tunda ennast elus. Me peame sellest mugavustsoonist välja astuma, nii-öelda diivanilt püsti tõusma ja astuma sammukese tundmatusse. Ja me ei pea alati teadma, kuhu ja miks, meil ei pea alati olema siht silme ees, kui me metsas või linnas kõnnime. On täiesti okei, et meil seda ei ole. Sest siis oleme märksa enam kohal selles hetkes eneses ja enese ümber, seades igat sammu hetke äratundmiste järgi. See on ühtlasi viis, kuidas anda ruumi taas oma sisemisele lapsele. Sest see on see ju, mida lapsed teevad iga hetk ja seeläbi on kohalolu elususes nende igapäeva pärisosa ja miks ka mitte sinu. Valik on sinu, igas hetkes – see on see, mis sul on.

Autor: Erki Kaikkonen, jutuvestja, elukutseline elu-uurija