Toomas Paul: inimestel on vaja ühendust väe allikaga

Oled sõnastajana püüdnud ehitada silda loodus-, humanitaar- ja ühiskonnateaduste vahel – kuidas see on edenenud ja õnnestunud? Kas oled rahul oma elutööga?

Tänan aulise tiitli eest! Eriti ägedalt kõlab see ladina keeles – pontifex (< pons, sild, purre, tõstesild + facio tegema, valmistama) oli Vana-Rooma kõrgema preestrite kolleegiumi liige. Pontifeksid toimetasid kõige tähtsamaid usutalitusi, valvasid rituaalsete eeskirjade täitmise järele, tegid kalendrit (fasti) ja koostasid annaale. Pontifex maximus oli ülim- ehk peapreester, kes valiti rahvakoosolekul kogu eluks ajaks, kuni aastani 383 nimetati nõnda kõiki Rooma keisreid, hiljem sai see paavsti tiitliks, seda tänapäevani – on ju pontifikaat paavsti ametiaeg.

Mind on pool sajandit tagasi ordineeritud “aseõpetajaks”, s.t vikaariks, ja sisuliselt olen selleks jäänud tänini. See mulle sobis ning olen oma elukutsega rahul. Kuid kas elutöö õnnestumise kohta tohib ise endale hinnet panna, et kas see on hea, rahuldav, või hoopis puudulik, on juba täiesti teine küsimus.

Kui teistele paistab, et mu püüdlus on olnud ehitada silda loodus-, humanitaar- ja ühiskonnateaduste vahele, siis on ka see liiga kõrgelennuline. Kuristik eri teaduste vahel ei ole eriti sügav. Piltlikult: võiks vaimus ette kujutada Tartut, mu sünnilinna. Toomemäel on Inglisild (muide, see nimi ei tule inglitelt, vaid on mugandus “Inglissillast” – park oli XIX sajandil kujundatud inglise stiilis), mis võimaldab udupeentel jalutajatel ilma trepist laskumata ja uuesti üles ronimata ületada “kuristikku” tähetorni ja toomkiriku varemete (ehk toonase ülikooli raamatukogu), niisiis loodus- ja humanitaarteaduste vahel. Mu meelest võiksid tudengid ikka oma jala- (ja südamelihaseid) pingutada, aga – vanadele professoritele on muidugi mugavam silda pidi patseerida. Nii on see ka minuga. Otseses ja ülekantud mõttes.

Mis arvad, kas interdistsiplinaarne ja holistlik lähenemine on meie ühiskonna tulevikusuund?

Teoreetiliselt jah. Aga tegelikult? Ei tundu usutav, praegu küll sellest märke ei märka. Hiljuti ilmunud kogumiku “Mitmekülgne konservatism: Konservatiivse maailmavaate olemusest, ajaloost ja tulevikust” avaartiklis teavitab Torbjørn Røe Isaksen, et Norras lõpetab iga viies laps kooli, ilma et ta oskaks korralikult lugeda ja kirjutada, ning lisaks sellele on keskkoolist väljalangenute arv viimasel kümnendil oluliselt kasvanud. Paljud väljalangenud kuuluvad nende 700 000 tööealise (vanuses 18-67) norralase hulka, kes ei tööta ja kes elatuvad mitmesugustest abirahadest. Mida teab selline massa perditionis mingist interdistsiplinaarsusest või holistlikust lähenemisest?

Heakene küll, aga kõrgharitud intellektuaalid? Toon vaid ühe, aga iseloomuliku näite. Loen usinasti kõiksugust kraami, et lünki oma hariduses täita. Kui nägin 2007. aastal raamatupoe letil Gunnar Erikssoni ja Tore Frängsmyri “Ideedeajaloo põhijooni”, mille eessõnas reklaamitakse, et tegemist on esimese selleteemalise ülevaateteosega, maksin veerand tuhat (249) krooni ning ostsin selle pikemata ära.

Ideede ajalugu on inimese maailmapildi ajaloolise seletamise ja põhjendamise viis. Selgus, et antud raamatus on käsitletud Euroopas toimunud heitlust idealismi ja materialismi vahel ning teadusliku maailmavaate võidulepääsu uusajal. “Loodusteaduste edusammud tõid kaasa vankumatu usu inimmõistusesse. Ratsionalism kinnitas kanda nii teaduses, filosoofias kui ka religioonis, ning usk [!] progressi sai oluliseks faktoriks nii materiaalses kui ka vaimses sfääris” (lk 81).

Kes siis on selle või(s)tluse kangelased? Kõrgliigasse pääsevad vaid Aristoteles (viidatud 27 korda) ja Platon (21). Esimese järgu tegijad on Galilei ja Descartes (14), Locke ja Darwin (11) ning Marx (10), teise järku jäävad Kepler, Kopernik ja Hegel (8), Leibnitz, Voltaire, Comte ja Schelling (7) ning Ptolemaios, Galenos, Linné ja Mill (6). Viis korda esinevad Condorcet, Rousseau, Kant ja Einstein, neli korda Epikuros ja Hobbes. Kõrvaltegelasi mainitakse üks kuni kolm korda.

Mis sellest nimeloendist selgub? Ühelt poolt see, et autorite jaoks piirdub maailm Euroopaga. Ei Buddha ega Zhuang-Zi, ei Mahatma Gandhi ega Mao Zedong kuulu ideede ajalukku. Aga lisaks Aasiale puudub pildilt ka Ameerika – ei ole William Jamesi ega pragmatismi, ei Charles Peirce’i ega semiootikat ja paljut muud.

Ja teiselt poolt lõpeb ka Euroopas tutvustamist väärivate ideede teke 70–80 aastat tagasi. Teaduse areng päädib 1930. aastatega. Näiteks bioloogia viimane sõna: “Küsimust elu arengust on ühendatud ka küsimusega selle tekkimisest. Siin on debati suunajaks olnud vene nõukogude teadlane Aleksandr Ivanovitš Oparin – pärast seda kui tema raamat “Elu tekkimine” 1930ndate lõpus läänes tõlgituna tuntuks sai” (lk 204).

Viimane füüsik, keda mainitakse nimepidi, on Niels Bohr. “Praegusel ajal [!] tundub üldiselt domineerivat Bohri vaateviis. [—] Tuleb öelda, et komplementaarsuse mõiste ei ole siiski tunginud kaasaegse inimese viisi tajuda füüsilist maailma, mis paistab järjest mõistatuslikum ja ligipääsmatum” (lk 202 ja 203). Mis teha, kvantfüüsika ületab normaalse inimese mõistmisvõime, nii nagu relatiivsusteooriagi. “Isegi kui Einsteinile viidatakse kõige erinevamates seostes, tehku seda siis idealistid või seisukoha “kõik on suhteline” pooldajad, seisneb tema tähendus ideedeajaloos peamiselt tema poolt tegelikult väidetu fundamentaalses vääritimõistmises” (lk 117j).

Seepärast jätavad autorid loodusteaduste edasise arengu ideede ajaloost välja, kuna nii raske on mõista “kaasaegset äärmiselt abstraktset füüsikat, mis oma puhta operatsionalismiga enam lihtsalt ei suuda teadmishimulise võhiku jaoks maailmast pilti luua” (lk 216). Raamatus ei nimetata kvarke ega superstringe ega kvantgravitatsiooni. Ei ole Suurt Pauku, musti auke, tumeainet, Higgsi bosonit, universumi kärgstruktuuri ega Stephen Hawkingit. Need jäävad ideede maailmaajaloost väljapoole

Nutikas pealkiri “Ideedeajaloo põhijooni” laseb autoritel rahulikult teha suvalise valiku. Esitatakse ainult põhiliiniks tunnistatu arenguteed, kõrvalharud jäetakse kõrvale. Näiteks ei ole poole sõnagagi juttu natsionaalsotsialismi ideedest, mis ometi haarasid kaasa miljoneid inimesi. Ei sobi modernistliku progressiusuga!

Üks lehekülg on siiski pühendatud postmodernismile, mis tahtis modernismi ajastu lõppenuks kuulutada, “ajastu, mis oli üles ehitatud valgustusajastu pärandile ja usule edusammudesse, tehnikasse ja ratsionaalsusesse. Selle asemel et selle väidetavalt kurnatud modernistlikku positsiooni toonitada, jätsid paljud postmodernistid ruumi peaaegu igale ideele ja ideoloogiale, mis pidid samal ajal kõiki teisi ettekujutusi toetama” (lk 217). Tunnistan, et ma ei saa sellest lausest päriselt aru. Kummatigi on selge, et Erikssonile ja Frängmyrile on modernism non plus ultra.

Mu esimene reaktsioon oli pettumus. Lootsin leida ideede sotsiaalse kandepinna, keskkonna ja idee suhete analüüsi, aga seda pakuti vaid viiel leheküljel (lk 220–224). Kuid veidi järele mõelnud, leidsin, et päris tühi töö selle õpiku lugemine siiski ei olnud. Sain maitse suhu, milline on Rootsi üliõpilaste vaimutoit.

Inimene võib olla väga rikas, aga ta suudab süüa vaid nii palju, kui ta kõht mahutab. Ta käsutuses võib olla miljoneid raamatuid, aga läbi lugeda suudab ta vaid mõne tuhande. Ja sellestki seedida vaid osa.

Oled öelnud ka, et Euroopas on praegu üleminekuperiood ja varsti muutume niikuinii muhameedlikuks – miks ja kuidas?

Ööbisin mõni aasta tagasi hotellis, mis asus üsna Jeruusalemma vanalinna lähedal. Varahommikuti kostis vägevatest megafonidest araabiakeelne äratus, mida oli võimatu mitte kuulda, maga kui tahes sügavalt. Kui kohalike muhameedlaste arv on kasvanud ja neile on antud – näiteks – Niguliste kirik, siis kajab muezzini hääl viis korda päevas ka üle hansalinna Tallinna.

Demokraatia on kompromiss. Süsteem peab tagama, et kõigi soove arvestatakse. Aga ühe tahtmise täitmine käib teiste tahtmiste arvel, paratamatult. Šveitsi altpoolt algatatud rahvahääletusel 29. novembril 2009, millest osavõtmise protsent oli erakordselt kõrge (53,4%), avaldas 57,5 protsenti kodanikest soovi, et lisaks olemasolevale neljale minaretile rohkem neid riigis ei ehitata.

Loomulikult on sellisest otsusest šokeeritud nii nende valitsus kui OSCE, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liit, rääkimata islamimaadest. Pahane on isegi Vatikan – minarettide ehitamise keeld olevat hoop usuvabaduse pihta. Paistab, et midagi ei ole teha: tõde ja õigust ei saa korraga nõuda. Viimse tõe otsimise asemele on astunud inimõiguste tagamine. Kui elatakse postmodernses maailmas, kus absoluutset tõde ei ole põhimõtteliselt, ei tihka ka katoliku kirik abstraktse “usuvabaduse” nõudmise asemel enam öelda, et tõde on see: ainult kristlikus kirikus saab õndsaks.

Enne 1980-ndaid oli Šveitsis kaks mošeed – Zürichis (ehitatud 1967) ja Genfis (1978). Praegu on riigis 200 mošeed. 1970. aastal elas Šveitsis 16 000 moslemit, praegu on neid ligi 400 000, viis protsenti elanikest, pärit peamiselt Balkanimaadest.

On selge, et pikemas perspektiivis pole šveitslaste enamiku tahteavaldusel kaalu. Kui naftašeigid oma miljardid sealsetest pankadest ära viia ähvardavad, tuleb immigrantide vähemuse tahtmisele alla anda. Mihkel Mutt leiab: “Siiski kõlab Šveitsi referendum minu kõrvadele natuke nende püssipaukude moodi, mis Eestil venelaste sissetungi puhul andmata jäid. Nüüd vähemasti keegi hakkas vastu” (“Šveitsi minaretikeeld: Euroopa häälekas alistumine”, PM AK 5.12.2009). Läheb aega, mis läheb, aga neidki ootab ees Kosovo saatus, kus albaanlased rajasid põlisele serbia alale oma riigi.

Toore jõu kasutamise asemel toimitakse seaduste abil. Et mitte vähemust solvata, ei tohi kasutada sõna “muhameedlane”. Briti sotsioloogide assotsiatsioon on ka sõnad “immigrant” ja “arengumaad” tunnistanud poliitiliselt ebakorrektseks.

Kui vaadata ajalukku, siis võib näha, kuidas varem-hiljem murdub lodev kultuur vitaalse ja põhimõttekindla ees. Õhtumaine tsivilisatsioon on moraalselt juba islamile kaotanud, territoriaal-poliitilised muutused on lähitulevikus vaid vormistamise küsimus. Olen oma mõttekäike pikemalt põhjendanud rahu ja rõõm. Säärane on ka kristluse kuulutus. Kuid me ei saavuta igavest rõõmu seni, kuni oleme pealispinnal. Me saame ta siis, kui murrame läbi pealispinnast ja tungime iseenda, oma maailma ja Jumala sügavaisse kihtidesse. Hetk, mis saavutame oma elu viimse sügavuse, on hetk, mil kogeme rõõmu, mis sisaldab igavikku, lootust, mida ei saa purustada, tõde, millele on põhistatud elu ja surm. Sest sügavuses on tõde, ja sügavuses on lootus, ja sügavuses on rõõm.”

Kogu olemise lõpmatu sügavuse ja ammendamatu aluse nimeks on Jumal. Kui see sõna kedagi häirib, siis võib ta teisendada seda ja kõnelda oma elu sügavusest, oma olemise lättest, sellest, mis teda tingimustetult puudutab, sellest, mida ta ilma mingite põiklemisteta võtab tõsiselt.

Loendamatute eneseabiraamatute ühine sõnum on: usu iseendasse! Sellest on kahtlemata kasu neile, kes on enda suhtes lootuse kaotanud. Inimeses on varjatud varusid. Aga nende jõuvarudega on nagu kohviga – kui oled juba mitu ööd ja päevad eksamiks tuupinud, võib veel üks tass panna magama. Oleks vaja ühendust väe allikaga. Selles ongi palve ja meditatsiooni erinevus. Piltlikult: võib pidada ennast patareiks või akuks. Akut saab laadida, ikka ja jälle.

Kuidas jõuda virgumiseni?

Virgumine, satori, valgustus, ärkamine (patuunest), pöördumine, uuestisünd jne – heal lapsel palju nimesid – on psühholoogias põhjalikult uuritud fenomen. Mitmetes käsitlustes on usuline probleem samastatud loomingulise probleemiga. Inglise sotsiaalpsühholoog Graham Wallas on eristanud kõigis loomingulistes otsingutes nelja astet: ettevalmistus, haue (inkubatsioon), valgustatus (illuminatsioon) ja kinnitus (verifikatsioon). Teine britt James E. Loder jagab protsessi viieks etapiks: (1) konflikt – vastuolu tunnetamine; (2) interluudium – võimalike lahendusvariantide kaalutlemine; (3) konstruktiivne kujutlemine – konkreetne visioon võimalikest lahendustest; (4) lõõgastumine – eemaldumine aktiivsest probleemiga tegelemisest ja (5) tõlgendamine, mis tähendab lahenduseni jõudmist ja selle rakendamist.

Olles andnud võimaluse uue selguse tekkimiseks, toimub inimese arusaamades ja tunnetuses järsk teisenemine – valgustatus. Probleemi nähakse sootuks uues perspektiivis, lahendus on seal, kust seda ei osatud otsidagi. Uut selgust kogetakse kui müstilist elamust, katarsist, sisemist selginemist. Usulises kontekstis tunnetatakse seda kui Jumala vastust või andi, jumalikku selgust. Loomekriisi lahendus ei seisne mitte probleemi kui sellise teisenemises, vaid uues vaatenurgas, arusaamises ja taipamises.

Erinevaid uurimusi kokku võttes iseloomustab Lewis L. Rambo oma raamatus “Conversion. Toward a Holistic Model of Religious Change” (1989) virgumist ehk pöördumist kolme tunnusega: (1) pöördumine on pigem protsess kui sündmus; (2) pöördumine on kontekstuaalne ning seda pole võimalik käsitleda lahus suhetest ja ideoloogiast; (3) pöördumisprotsessis toimuvad mitmekesised üksteisega seonduvad ja kumuleeruvad faktorid.

Virgumist on võimalik kirjeldada vaid teatud üldistuse tasandil. Iga konkreetse inimese pöördumine on aga unikaalne isiklik kogemus.

Hiina taoistlik filosoof Zhuangzi ütles: inimesed hindavad seda, mis jääb nende teadmiste ulatusse, kuid ei mõista, kui väga sõltuvad on nad sellest, mis jääb väljapoole nende teadmisi.

Elus on rohkem vastuseid kui küsimusi, ent me peame muutuma nende vastuste vääriliseks.

Miks on ilu inimesele nii oluline?

On täiesti selge, et ilu on vaataja silmades ning esteetika on midagi ainult inimese kujutluses eksisteerivat. Nagu “õigus” või “õiglus” – selliseid asju nagu ius ja iustitia ei ole universumis reaalselt ega objektiivselt olemas, tegemist on juristide kokkulepetega. Nagu muugi, millega tegelevad “pehmed teadused” – õigupoolest ei ole see science, vaid arts.

Kõik teadused, olgu nad fundamentaal- või rakendusteadused, tegelevad ometi sama maailmaga eri aspektidest. Ka füüsik ei saa kallimale armastust avaldada valemite varal, vaid peab deklameerima lembeluulet. Nii nagu poeet peab inspiratsiooni salvestamiseks kasutama hanesulge või rüperaali. Ka siis, kui ta ei jaga mõhkugi ei bittidest ega baitidest ja ta luule on l’art pour art.

Ei ole nii, et esteetika parasiteerib loodusteadustel, ise midagi vastu andmata. Nagu 1963. aasta Nobeli füüsikapreemia laureaat Eugene P. Wigner võluvalt paljastab köögipoolt, ei valita teoreetilises füüsikas matemaatilisi mõisteid mitte kontseptuaalse lihtsuse järgi – isegi arvupaaride jadad ei ole kaugeltki kõige lihtsamad mõisted –, vaid hoopis nende sobivuse järgi nutikateks manipulatsioonideks ning teravmeelseteks ja hämmastavateks argumentideks. Neile, kes pole asjasse pühendatud, ei ole kompleksarvud kindlasti kaugelt loomulikud ega lihtsad ning nende peale ei saa kuidagi tulla füüsikaliste vaatluste tulemusena. Kuid kompleksarvude kasutamine ei ole rakendusmatemaatika arvutuslik trikk, vaid hädavajalik eeltingimus kvantmehaanika seaduste sõnastamiseks. Praegu hakkab tunduma, et kvantteooria formuleerimisel ei ole määratud otsustavat rolli etendama mitte ainult arvud, vaid ka nn analüütilised funktsioonid, nagu näitab kiiresti arenev dispersioonseoste teooria.

Kõigist tähelepanekutest, mida on tehtud matemaatiliste mõistete esilekerkimise kohta füüsikas, jõuab Wigneri meelest seletusele kõige lähemale Einsteini väide, et me oleme valmis aktsepteerima ainult selliseid füüsikateooriaid, mis on i l u s a d. Võib väita, et matemaatilistel mõistetel, mis ahvatlevad meid nii ohtralt teravmeelsusi rakendama, on omadus olla ilus.

Ilu märkamiseks peab inimene suutma seda näha. Pimedale värvifilmi näitamisest on vähe kasu. Ent kui küsida, et milleks kunst või milleks armastus, siis ei saa nendele küsimustele ühest vastust. Küll aga on kõigile selge, et nii kunst kui ka armastus kuuluvad inimeseks olemise juurde. Sama võib väita ka religiooni kohta.

Kas maailmas on kunagi olnud rohkem või vähem usklikkust? Kas inimene või inimkond on üldse ajaga muutunud?

On ikka muutunud. Kummatigi – pole ajastut ega kultuuri, kus puuduks religioon ja selle individuaalne väljendus – inimese usk.

Lea Altnurme dissertatsiooni pealkiri on Kristlusest oma usuni (2006). Mu esimene mõte oli, et siin näidatakse, kuidas maausk on “mitteoma” ristiusu asendanud. Selles tähenduses kasutab sõna “oma” nt Auli Kütt TÜ semiootika osakonna seminaritöös, mille lõpulõik kannab pealkirja “Omausk omailmas” Ent Altnurme kasutab väljendit “oma usk” pejoratiivselt, tegemist on vaid väga vähesel määral isikupärase religiooniga. Globaliseerumise ajastul on standardsete poolfabrikaatide tarbimine paratamatus. Tegemist on oma olemuselt intersubjektiivse nähtusega nagu kõik muugi, mis on sotsiaalselt konstrueeritud, jagatud ja kontrollitud, seega uus rahvausund. Uus on ta seepärast, et domineeriv paradigma pole enam kristlik, vaid uue vaimsuse (new spirituality) oma, ja rahvausund seepärast, et see pole koondunud terviklikult üheks organisatsiooniks, mis teadlikult õpetust ja praktikat suunaks ning korrastaks. Tegu on üha privaatsema usuga, kuna igaüks püüab avastada, mida on religioonil pakkuda just talle. Siit ka New Age’i liikumiste paljus.

Uus vaimsus sobib suurepäraselt sekulaarse-materialistliku mõtteviisiga, sest taotluseks on taastada kontroll oma elu üle maagilise sekkumise abil. Needust, halba karmat ning vahel isegi saatust käsitletakse nagu haigust. Uued kultused on reeglina nõrgalt struktureeritud, tolerantsed teiste usuliste ühenduste suhtes ja muutliku uskumuste süsteemiga. Kultused tekivad ja kaovad ning inimesed valivad ja vahetavad gruppe või kuuluvad eri gruppidesse üheaegselt.

Kui vaadata religiooni, konkreetsemalt kristluse rollile Eesti kultuuriloos, võib öelda, et oli aeg, mil ta oli domineeriv ja liitis ühiskonda. Siis tuli aeg, mil ta tõrjuti avalikust elust välja, kuid see tõrjumine andis pärismaisele haritlaskonnale vajaliku vaenlasekuju, kelle vastu ühiselt võidelda. Pärast traditsioonilise kristluse hääbumist on asemele astunud privaatne, individuaalne, enesekeskne (self-centered), tee-endale-ise (do-it-yourself), lapitehnikas (patchwork) jne religioon – heal lapsel palju nimesid –, peitreligioon (implicite religion). Uues vormis ei ühenda usk ühiskonda, vaid liidab subkultuuri kuuluvaid. Kommunikatsioonitehnoloogia areng võimaldab ühise maailmavaatega inimestel olla pidevas kontaktis, kuuluda virtuaalsesse kogukonda, kosmopoliitsete inimeste võrgustikku. Religioossus kui viirus ei kao kusagile, vaid teeb remikse.

Mõnes mõttes võib öelda, et eestlased on nüüdisajal usklikumad kui kunagi varem. Paduusklikud. Nüüdiseestlane on vaktsineeritud ja immuunne traditsioonilise kristluse suhtes. Ta kardab kirikut ja Kristust nagu kuradit, aga on aldis uskuma aurasid ja avataarasid, ingleid ja indigolapsi. Natura abhorret a vacuo. 2005. a Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub tervelt 54% eestimaalastest “mingisuguse vaimu või elujõu” olemasolu (there is some sort of spirit or life force), mis on kõrgeim näitaja Euroopas (Euroopas keskmiselt 27%).

Kes või mis on inglid?

Olgu nad kes või mis tahes, inglid on in. Inglilood toovad kõvasti sisse ning neid ilmub hulgi – näiteks naistekad Barbara Cartland “Saatan ja ingel”, Nora Roberts “Gabrieli ingel”, Hilary McKay “Saffy ingel”, Tatjana Poljakova “Uue põlvkonna ingel”, Konnie Bunker “Helge ingel”, etc. Väga nunnu on mannekeene tituleerida ingliteks, vt reportaaži “Inglid näitasid taas pesutrende” (SL Õhtuleht, 21.11.2006). Ent inglid passivad ka poppidele poistele – “Eurolauluvõistlusel säranud Rolf Junior sai maha esimese sooloplaadiga, mida esitleti vabameelsete klubis Angel – kannab ju kogumikki nime “Ingel”” (“Rolf Junior esitles oma sooloalbumit “Ingel” geiklubis Angel”, SL Õhtuleht, 03.03.2008).

Iga soovija saab käia mõnel hirmkallil kursusel ning hankida endale isikliku vaimse bodyguard’i. Mida mina asjast arvan, võib aga lugeda – ja päris ilma rahata! – DNA kallal nokitsemisega, võivad luua oleseid, mis poleks “tavalisi” vahendeid kasutades kuidagi saanud tekkida. Ent nad ise (ja artefaktid, mida nad oma töös kasutavad) on täielikult eelnevate, aeglasemalt toimivate evolutsiooniprotsesside saadused. Jutt tehiselust või geenmuundatud organismidest kui millestki “mittelooduslikust” ei ole sisuline, vaid (majandus)poliitiline või ideoloogiline tegevus. Puid langetav kobras ei ole kübetki “looduslikum” kui Husqvarna mootorsaega metsamees.

Midagi muud ei saa siin ilmas sündida kui see mis sündida saab. Mängigu me trips-traps-trulli või visaku lutsu ja olgu nupud vandlist või plastist – mis seal vahet? Jean d’Ormesson sedastab, et pole midagi armsamat õhulossidest. Neil puudub vaid üks asi – eksistents. Orlando ratsu oli kaunim kõigist teistest, tal olid kõik omadused, mis ühel hobusel saavad olla, välja arvatud üks – reaalsus. Vastuseks Voltaire’i sarkastilistele hammustustele kinnitas Leibniz, et maailm, kus me elame, on parim kõigist võimalikest. Ühel lihtsal põhjusel ta ei eksinudki: maailm, kus me elame, on ainus olemasolev. Ainus, mis on tegelik ja mitte kujuteldav.

Päris paradiis ei saa olla reformitud või remonditud maakera. Pigem loota: mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimmeelde ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes Teda armastavad.

Mida soovitad omalt poolt Alkeemia.ee lugejatele, vaimsel teel kulgejatele?

Püha Paulus kirjutas tessalooniklastele: “Katsuge kõik läbi, heast pidage kinni, hoiduge kõigest, mil kurja nägu.” Oleks kena, kui me seda üritaksime.

Kuula ka Toomas Pauli mõtteid Jaan Tammsalu mõtisklus hingedeajaks: sina pead oma hinge eest hoolt kandma, kuna teist võimalust ei ole

Seitse sabasulge. Toomas Paul