Tuhandete küpsetajate ja kodukokkade eeskuju, Thymeout’i nimelise blogi looja Getter Madison räägib oma värskelt ilmunud raamatus „Saiapalee“ inspireeriva loo sellest, kuidas loobus tasuvast ning turvalisest pangatööst ja avast keset sügavat ja heitlikku koroonaaega kohviku, mille nimeks sai „Saiapalee“. Sama nime kannab ka värske teos, kuhu lisaks Madisoni isiklikule kujunemisloole on põimitud ka paremik tema retseptidest.
Getter, mis või kes innustas sind raamatut kirjutama?
Oma raamat on minu jaoks väga eriline saavutus – mõte sellest, kuidas minu teos asetseb lugejate kodus raamaturiiulil või köögikapil, on ääretult paeluv. Just see tunne innustaski – samuti soov jagada oma nägemust ja lugu.
Räägid oma raamatus ka sellest, kuidas tegeled aktiivselt loomapäästega, lööd kaasa Tartu vabatahtliku päästjana ning sellest, kuidas üksikemaga kasvades kokanduse juurde jõudsid. Miks sa otsustasid end sel moel avada ja põimida raamatusse nii oma isikliku kasvamise loo kui ka retseptid?
Ma leian, et see toob mind autorina, minu retseptid ja loomingu lugejale palju lähemale. Neil on huvitav teada, mis mind on mõjutanud, kuidas minu loomeprotsess aset on leidnud ning kuidas olen arenenud. Usun, et see võiks lugejaid inspireerida, kui nad näevad, et pidev areng on just see, mis edasi viib. Samuti see, et teekond ei pea olema kerge, kui silmil terendab miski erakordne.
Kuidas lähedased on sinu valikuid mõjutanud?
Õnneks on minu lähedased olnud alati toetavad ja lasknud mul kõik minu valikud ise teha – ükskõik kui pöörased need siis ka pole.
Milliste seikade meenutamine ja kirja panemine olid kõige emotsionaalsemad või keerulisemad?
Kindlasti on emotsionaalne meenutada neid, keda enam pole – see on kibemagus. Mälestused on ilusad, aga igatsus on suur. Samas oli jällegi tore kaevuda sügavale meenutustesse ning kõike ilusat taas läbi elada.
Mis on sinu kogetu põhjal sõnum, mis võiks teisi noori naisi inspireerida – nii oma elukutse kui ka muude elus oluliste valikute puhul?
Nii klišeena, kui see ka ei kõla, siis järgida oma südant ja kirge. Just siis, kui leiad elukutse, mis sind tõesti toidab, teed tööd ilma, et tunneksid rutiini ja läbipõlemist. Samuti muudes aspektides – valides tuleb olla julge ja anda tulevikule võimalus.
Sul on väga unikaalne stiil ja see peegeldub ka fotodes, mida enda toitudest ja elust jäädvustad. Kuidas sellise pildikeele jäädvustamise oskuse oled omandanud?
Kõik oma oskused fotograafias olen omandanud Youtube’is erinevaid videosid vaadates ja teiste loomingut analüüsides. Mul on välja kujunenud oma stiil ja värvide kasutus ning see on ka paika jäänud.
Toidupildid on sotsiaalmeedias üks levinumaid žanre, aga nende tegemiseks ei ole just kõigil silma – millised on sinu nõuanded ilusa toidupildi tegemiseks?
Toidupilt võiks olla tehtud naturaalses valguses, eriti hea, kui pisut varjulises. Nõud ja aksessuaarid võiksid pigem olla matid või läiketa, las toit püüab enim pilku. Samuti võiks mõelda värvidele – lase toidu enda värvidel särada valides vastandvärvides taust või taldrik. Alati lisab vürtsi mõni orgaaniline modell nagu lilled, taimed, ürdid.
Mis ei puudu sinu ideaalselt pühadelaualt?
Minu pühadelaua keskmes on iga aasta olnud part või hani, ent need võiksin ka asendada näiteks küllusliku lõhega. Tegelik staar, mis puududa ei tohi, on eriti krõbe, rikkalik ja seest kreemine ahjukartul! Kindlasti ka kapsad, mida armastan, meie kurikuulus hapukala, mida emaga valmistame ning täidetud munad.
Autor: Karilin Engelbrecht
Vaata Getter Madisoni raamatu „Saiapalee“ kohta lisa kirjastuse Pilgrim kodulehelt.
