Lugemisnurk | Ärevus, hirm ja häbitunne on süüdi peaaegu kõigis muredes, mille vastu inimesed abi otsivad

Mind julgustas hirmude kohta kirjutama see, et need esinevad meie kõigi eludes niivõrd tugevate jõududena, ükskõik kas need juhtuvad siis meid armastuses või tööasjus tagasi hoidma või meid õnnetuste suunas tõukama. Tõepoolest, ärevus, hirm ja häbitunne (milleni me varsti jõuame) on süüdi peaaegu kõigis muredes, mille vastu inimesed abi otsivad – või siis seda teha ei suuda –, nende seas vihaprobleemid, mured läheduse või eneseaustusega. Kuigi kõigi inimlike murede põhjapanev nimekiri oleks tõepoolest ääretult pikk, saab inimliku õnnetuse põhjused nii isiklikus elus kui ka poliitikavaldkonnas taandada nendele kolmele võtmeemotsioonile: ärevus, hirm ja häbi. Või täpsemini neile segavatele, kutsumata külalistele reageerimise viisidele, mille tulemuseks on enamiku meie õnnetuste teke ja püsimine. Võibolla ongi kõige tähtsam just mõista, kuidas need tunded meid mõjutavad ja kuidas endaga nende haardes toime tulla, kirjutab Harriet Lerner oma raamatus „Hirmutants“.

Kuna soovimatud tunded pole mullegi võõrad, jagan ma järgnevates peatükkides psühholoogi- ja terapeuditöö käigus kogutud isiklikke lugusid ja näiteid. See raamat aga ei esita uut, näiteks seitsmeteistkümnest päevast koosnevat kava, mis aitaks sul paanitsemise lõpetada. Samuti pole tegu kõikehõlmava raamatuga. Juba on valmis kirjutatud ohtralt raamatuid ja neti-õpetusi, mis käsitlevad tervet rida ärevusega seonduvaid muresid, muuhulgas foobiate, paanikahäirete ja traumajärgsete stressireaktsioonide ületamist. Juba on olemas nii ravimeid sisaldavaid kui ka ilma ravimiteta programme, mille eesmärk on aidata inimestel ületada halvavaid hirme, mille allikaks on teatud kindlad tegevused – alates lendamisest ja sildade ületamisest kuni koduuksest välja astumiseni. Samuti on saadaval hulgaliselt meditatsiooni, visualiseerimise ja lõdvestumistehnikate teemalist kirjandust, mis peaks aitama inimestel kontrollida oma hingamist ja lihaspinget ning muuta negatiivseid sisseharjunud mõttemustreid. Ma ei hakka neid teiste tehtud väärtuslikke pingutusi siinkohal üle kordama.

See raamat vaatab hirmule otse silma ja kutsub lugejaid nägema seda keerulist tunnet ühtaegu takistuse ja sõbrana. Minu nägemuses on ärevus ja hirm vajalikud ning kindlasti keerukad emotsioonid, mis võivad meie lootused ära lörtsida ja meid kasulikke riske võtma tõugata, meie suhteid ähvardada ja neid tervena hoida ning meile meenutada, et oleme kartlikult ja puperdavalt elus.

Loodan sind ajendada, nõustada ja inspireerida selles, et kasutaksid hirme enda positiivse poole suunamiseks ning ohjeldaksid ärevustunnet targalt ja hästi, vähemalt suurema osa ajast. Me saame õppida ka vaprust, et hirm ei takistaks meid tõeliselt südamest rääkimast, selle järgi käitumast ja elamast. Nagu ütles luuletaja Audre Lorde: „Kui ma julgen olla tugev ja kasutada enda nägemuse nimel jõudu, muutuvad minu kartused järjest vähem ja vähem oluliseks.“ Ja kui hirm ajutiselt võimust võtab, siis loodetavasti aitab see raamat sul nii enda kui ka teiste vastu kaastundlikum olla. Viimaks loodan ma ka seda, et ajan su selle raamatu käigus naerma, sest nagu ütleb mu sõber Jennifer Berman, ilma huumorita pole miski naljakas.

Häbiga silmitsi seistes

Suur osa sellest raamatust on pühendatud häbitundele. Paljud tavapärased hirmud – hirm korvisaamise, läheduse, suhtlust nõudvate olukordade või avaliku esinemise ees – taanduvad tegelikult häbile. Nende põhialuseks on hirm, et teised võivad näha sind olemuslikult puuduliku, ebapiisava või armastust mitte väärivana.

Häbi teeb niivõrd haiget, et keegi ei räägi sellest kunagi isiklikult ega taha „seda puudutada“. Millal sa viimati õhtusöögilauas oma häbidest rääkisid? Häbist räägitakse kõigist tunnetest kõige vähem, sest inimesed tunnevad oma häbi pärast häbi – on see siis häbi oma keha, teismeeas lapse või viisi pärast, kuidas sa toitu mälud. Häbi juhib inimesi vaikse, loiu, valetava ja peitva elu suunas. Või siis hoidume häbi tundmast selle abil, et muundame häbitunde hoopis põlastuseks, upsakuseks või vajaduseks näidata oma üleolekut. Aga me saame õppida sellisest tungist üle olemist, häbile vastu astumist ja seda, kuidas mitte lasta häbil ennast takistada saada parimaks võimalikuks iseendaks.

Mis vahe on hirmul ja ärevusel?

Enamik meist teeb hirmul ja ärevusel vahet. Mõnikord on see lihtsalt keeleline küsimus. Miski tekitab meis hirmu (nt lendamine või vananemine) ja miski muudab meid ärevaks (nt lendamine või vananemine). Mõnikord eristame neid kehaliste kogemuste järgi. Ma olen kindel, et hirmu neurobioloogia erineb ärevuse neurobioloogiast. Äkiline külm jõnks läbi soolestiku, kui murdvaras noatera su selja vastu libistab (hirm), erineb sellest mõõdukast iiveldusest, peapööritusest ja liblikatest kõhus, mis eelnevad tähtsale telefonikõnele (ärevus). Ärevus on ka sõna, mida kasutatakse ebaselgest allikast lähtuva püsiva kartlikkuse või kroonilise murevõi pingetunde kirjeldamiseks.

Kuid arusaam, et „hirm“ tähistab midagi „ärevusest“ suuremat ja tugevamat, variseb tegeliku elu kogemuste kontekstis kokku. Sul võib näo ümber sumiseva mesilase peale tekkida lühiajaline hirmureaktsioon ja sa võid ärgata kell kolm öösel täis ärevust, mis sul uuesti magama jääda ei lase. Kui „ärevuse“ ja „hirmu“ vahelised erinevused pole käimasoleva arutelu puhul kriitilise tähtsusega, kasutan ma lihtsalt ühte neist sõnadest selle laiemas tähenduses. Ärevus, kartus, hirm, kabuhirm – kuidas iganes sa seda nimetad, oluline on see, kuidas sa sellega hakkama saad.

Igapäevastes vestlustes kasutame tunnete kirjeldamiseks keelt, mis meile endale sobib ja mis meie psühholoogilisele loomulaadile vastab. Ma olen töötanud klientidega, kes ei räägi ärevuse või hirmu tundmisest. „Ma olen tohutus stressis…“ on nende valitud väljendusviis. „Stress“ asendab sõnana „täiesti närvis olemist“ selliste inimeste jaoks, kellele käib enda haavatavuse tunnistamine ja jagamine väga vastukarva. Keelekasutuse mõttes teise äärmusesse kuulunud naine teatas teraapias, et mõte sellest, kuidas tütre pulmakleit õigesti selga ei istu, tekitab temas „lausa kabuhirmu“. Ma tunnen teda piisavalt hästi, et tõlkida „kabuhirm“ lihtsalt „väga-väga mures olemiseks“.

Ükskõik milline sinu emotsionaalne sõnavara ka poleks, mitte keegi ei kutsu ise meelega ligi ärevust, hirmu ega häbi, ega ühtegi teist keerukat, ebamugavat emotsiooni. Aga me ei saa neid tundeid ka vältida. Ma olen veendunud, et mida rohkem me neile kutsumata külalistele kannatlikkuse ja uudishimuga silma vaatame, seda paremini õpime märkama nii nende antud õppetunde kui ka tekitatud pahandusi ja seda vähem suudavad nad meid oma haardes hoida. Ainult siis, kui kogeme oma tundeid nii võimalike takistuste kui ka teadlike teejuhtidena – mitte ainult ühe või teisena –, suudame elada täielikumalt olevikus ja sammuda tulevikku julguse, selguse, huumori ja lootusega.

Eelseisev teekond

Siin on lühikirjeldus, millised teemad ja kuidas meid ees ootavad. Teine ja kolmas peatükk käsitlevad „kergeid hirme“ ja näitavad, et millegi (näiteks korvisaamise või avaliku esinemise) ees tekkivale hirmule vastu astumine ei pruugi alati sünge ega raske ettevõtmine olla. Seal uurime su kohutavate hirmude tõeks saamise varjatud eeliseid. Neljas ja viies peatükk seletavad lahti, kuidas hirm meid elus ja terve hoiab ning kuidas see samas iga meie ettevõtmise segi paiskab. Kuues peatükk paljastab, miks me muutusi, uute asjade õppimist ja seiklusi kardame – ja seda põhjusega. Seitsmes peatükk selgitab, kuidas ärevus pole ainult üksikisikute omadus, vaid läbi kõigi inimsüsteemide voolav nähtamatu jõud. Ma kasutan äreva süsteemi märkide ja sümptomite lahti seletamiseks töökeskkonna näidet ning selgitan, kuidas võiksime isikliku ärevusega tulemuslikumalt hakkama saada.

Kaheksas, üheksas ja kümnes peatükk kätkevad endas põhja likumat ülevaadet neist kohutavatest viisidest, millega universum meile hirmu ja häbi teemal õppetunde saadab, teiste seas tunnet, et meie keha näeb täiesti „vale“ välja või on üldse alla andnud; häbi, mida tunneme teise pereliikme või vigadega, ebatäiusliku minakuju pärast. 11. peatükk käsitleb vapruse peidetud külgi ja lõppematut vajadust jätkata rääkimist ja tegutsemist isegi siis, kui me oleme hirmunud ning teiste häbistavad signaalid omaks võtnud. Raamatu parim osa on jäetud kõige lõppu – lühike lõppsõna paljastab kuus salajast, lihtsat ja täpset sammu, mida sa saad astuda, et peletada soovimatu ärevus, hirm ja häbi oma elust igaveseks. See oli muidugi nali, aga oleks ju kena, kui midagi sellist olemas oleks.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.

Mitte keegi meist ei soovi tunda ärevust, hirmu ega häbi, kuid samas ei saa me neist tunnetest ka täielikult hoiduda. Selles raamatus näitab Ameerika tunnustatuim suhteekspert meile valgustavate ja meeliülendavate lugude abil:
Kuidas ärevus on meie sõber – ja milliste salajaste viiside kaudu see samal ajal meie suhteid untsu keerab
Kuidas saada hakkama hirmuga, et me pole piisavad (või ei näe piisavalt head välja)
Kuidas hoida ärevas, isegi pöörases töökohas meel rahulik ja selge
Kuidas hoida ohjes hirmu ja meeleheidet ka siis, kui elu tõukab su teele mõne ootamatu haiguse, nõrkuse või kaotuse
Ja veel palju-palju muudki.

„Hirmutants“ on elumuutev raamat, mis õpetab sind iidsetele emotsioonidele uutel viisidel reageerima. Olenemata sellest, kas kannatad ärevuse armetuks tegevate sümptomite käes või sunnid end hirme mitte teadvustama, aitab see raamat olla sul olevikus rohkem kohal ja liikuda tuleviku poole julguse, selguse, huumori ja lootusega.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.