Lugemisnurk | Sageli ei näe me seda, mis tegelikult on – näeme oma sisemisi väljapoole projitseeritud mustreid

Me kõik tahame oma ellu rohkem rõõmu, õnne ja sügavamat tähendust. Aga mis siis, kui otsime seda kõike valedest kohtadest? Kui meie võime end terviklikuna tunda sõltub välistest asjadest või inimestest – ihaldatud töö, uus maja, luksuslik puhkusereis või isegi uus suhe –, siis saabub varem või hiljem rahulolematus. Sestap peame vaatama enda sisse tõelise vabaduse, armastuse ja inspiratsiooni ammutamiseks. Ent kuidas sellele sisemisele teekonnale üldse asuda? Loe katkendit Michael A. Singeri raamatust „Köidikuist vaba elu“.

Vaatleme psühholoogilise Rorschachi testi näidet. Vahel kutsutakse seda ka tindiplekitestiks. Psühholoog näitab pilti, kus peal on tindilarakas ja küsib, mida näed. Vastad kohe, et näed armatsevat paari või vahest ema ja isa, kes kaklevad. Teisisõnu, Rorschachi testi tehes kerkib esile meelde talletatud mustreid ja need sunnivad sind nägema midagi, mida näidatud pildil tegelikult pole.

Tõde on see, et kogu maailm on üks hiiglaslik Rorschachi test. Maailm on sinu ees lahti rulluv aatomite voog. See pole isiklikum kui too tindilarakas. Aga ta torkab su samskara’sid, mis omakorda käivitab ladustatud mentaalseid ja emotsionaalseid reaktsioone.

Nüüd, selle asemel et kogeda seda, mis väljaspool sinust mööda ujub, koged sa meeldivat ja mittemeeldivat, uskumusi ja hukkamõistmisi, mis su sisse on salvestatud. Need muljed on nii tugevad, et leiad end arvamas, et need on ka praegu reaalsed, nagu tindipleki tõlgendamine. Isiklik meel on haaranud kontrolli kogu su elu üle. Sa pole enam vaba nautimaks tegelikult toimuvaid kogemusi – oled sunnitud tegelema hoopis sellega, mida su meel väidab toimuvat.

Vaatame veidi sügavamalt, kuidas samskara’d su elu mõjutavad. Oleme arutanud seda, kuidas väljast tulev stimuleerib su minevikust pärit mentaalseid blokeeringuid. Avaldasid minevikus vastupanu kogemustele, mis olid ebamugavad ning nad on ebamugavad ka siis, kui jälle esile kerkivad.

Kõige hullem, täpselt nagu Rorschachi testigi puhul, on see, et sa ei näe seda, mis tegelikult on – näed oma sisemisi väljapoole projitseeritud mustreid. Seetõttu tundubki elu nii hirmutav ja alati justkui su nõrgemaid kohti valusalt tabav.

Tõde on see, et elu ei ründa su nõrgemaid kohti, sa ise projitseerid oma nõrgad kohad elu külge. Ometi pole ju kõik meeles talletatu negatiivne. Seal on ka mõned positiivsed minevikupildid. Probleem on selles, et enam nad ei kordu ja see valmistab pettumust. Kui lähed tagasi samasse paika, kus nägid liblikat, ja teda seal enam ei ole, muutub kogemus negatiivseks.

Saa aru, et oled just muutnud elu kaotuste jadaks. Kui miski meenutab sulle seda, mis sind varem häiris, kaotad. Kui sa ei saa uuesti kogeda seda, mis varem hea oli, kaotad. See on drastiline kontrast sellega, mida zen’is kutsutakse algaja meeleks.

Kui sa ei oota mingist olukorrast eriti midagi, ja siis midagi erilist juhtub, võib see sind sügavalt puudutada. See võib olla kaunis päikeseloojang, esimene ootamatu suudlus või mõni muu tervitatav kogemus. Kui see liigutab sind hingepõhjani tänu sellele, et su hingepõhjas pole sündmuse suhtes mingeid samskara’sid, on sul algaja meel. Vastasel juhul ootaksid midagi varasemal kogemusel põhinevat, ja see rikuks sündmuse spontaanse olemuse.

Lõpptulemusena rikuvad need samskara’d kogu su elu ära. Oled asjad korraldanud sedasi, et kui just midagi drastiliselt teistsugust, mis su sellest eelistuste süsteemist välja tiriks, ei juhtu, ei suuda sa õieti midagi täielikult kogeda. Sel põhjusel otsivad mõned inimesed ekstreemsusi. Selsamal põhjusel teised inimesed jälle püüavad hoida kõike täpselt samana, et elu nende samskara’sid ei segaks. Mõlemal puhul võib püüe meelerahu saavutada sundida inimesi põgenemisteid otsima, näiteks joomise või narkootikumide näol. Jõuad punkti, kus kihutad ringi selleks, et meelt vaigistada.

Lõpuks saad aru, et mitte töökoht, abikaasa ega auto pole tüütavalt sama – tüütult sama on hoopis meeles toimuva jauramise kuulamine. Kui kõik need minevikust pärit mustrid on su meelde kinni jäänud, siis ei saa sa sisemiselt kogeda ei su ees lahti rulluva elu imet ega ka iseenda sisemist ilu. Need ladustatud mentaalsed mustrid on su teadveloleku täiesti enda alla matnud ning sunnivad sind päeval ja ööl iseenda teenistuses olema. Sa ei saa enam reaalsust kogeda – oled kinni jäänud iseenda kogemisse.

Zen’is on mõiste „lihtsalt puu“. See sobib nagu valatult meie keskusteluga.

Lugu ise on järgmine. Kloostris oli üks noor buda munk, kes käis iga päev zen’i-meistri juures. Meister küsis temalt tavaliselt mõned küsimused ja siis läks munk ära. Kord oli nii, et kui noor munk kohale ilmus, heitis meister talle pilgu ja sõnas: „Mis sinuga juhtus? Sa oled nii elav ja valgust täis.“ Munk oli üllatunud: „Mis sa sellega öelda tahad?“ „Ma näen sinus muutust. Mis juhtus?“ Munk jutustas: „Ma jalutasin üle õue ja nägin suurt tamme. Peatusin ja vaatasin seda. Ma olin seda palju kordi varem näinud, aga nüüd nägin lihtsalt puud. Kuidagi viis see mu kuhugi sügavale, nii et kogesin ärkamist. Tundsin hetkega valgustumist. See viis mu iseendast kõrgemale.“ „See puu on seal olnud sada aastat,“ kostis meister vastuseks. „Oled jalutanud sellest mööda sellest päevast peale, kui siia tulid.“ „Jah,“ vastas õpilane, „aga kui ma varem puust möödusin, meenutas see mulle sageli puud, mille all Buddha istus, kui ta valgustust koges. Mõnikord meenus mulle puud vaadates, kuidas lapsena puu otsast alla kukkusin. Puu tõi minus alati esile minevikust pärit mõttemustreid. Sel korral nägin lihtsalt puud.“ Meister naeratas.

„Lihtsalt puu“ oli see, millest oma arutelu alguses rääkisime. Näed puud, see siseneb su meelde ja näedki lihtsalt seda. Vastupidiselt aga: näed puud, see siseneb su meelde, aktiveeruvad mingid samskara’d, mis sul seal minevikust seoses puudega on. Su samskara-meel aktiveerub ning su teadvus on killustatud puu esmase kujutise ja sees toimunud teise pahvatuse vahel. Teine pahvakas on su mõistuse reaktsioon, mis leiab aset talletatud mustrite tõttu. Sa ei saa enam puhast kogemust kogeda. Noor munk sai – ta nägi „lihtsalt puud“. Kui sa sellest varem aru ei saanud, siis nüüd ehk saad. Zen’i-meistril oleks sinu üle hea meel, kuna „lihtsalt puu“ on zen-budismis üks väga tähtis mõiste.

Asi pole meelemõistuses endas. Nii nagu asi pole arvutis kui sellises. Asi on selles, kuidas sa neid võimsaid kingitusi kasutad ja sellega probleeme tekitad. Inimmõistuse võimsusel piire peaaegu pole. Arvatakse, et Einstein oli tark, aga ei saada iseenda vaimsest potentsiaalist aru. Meil kõigil on inimmõistus, ilma erandita. Meil ei ole opossumi, orava ega ka ahvi mõistus. On inimmõistus ja see on väga võimas.

/…/

Inimmõistus on hämmastav asi. Sellisele kaalukale asjale saime siis jälile. Sinu käsutuses on võimas mõistus. Nii on, aga mida üks keskmine inimolend oma mõistusega peale hakkab? Einstein kasutas enda oma selleks, et juurelda oma mõttelistes eksperimentides valguse, gravitatsiooni ja avakosmose füüsika (kuigi keegi polnud seal käinud!) toimemehhanismide üle. Sina aga mõtled igasugu suhetest, sellest, mida teised sinust arvavad ning kuidas saada seda, mida tahad, ja vältida seda, mida ei taha. Sul ehk pole Einsteini mõistust, kuid võrreldes mis tahes muu olendiga Maal on su mõistus võimas. Küsimus pole selles, kas su mõistus on võimas, vaid selles, mida sa oma võimsa mõistusega peale hakkad.

Seni oleme näinud, et mõistus ise, ilma sinu vahelesegamiseta, teeb seda, mida on tegema loodud. Ta teeb sulle kingituse sellega, et edastab sulle välismaailma, et saaksid seda kogeda. Sul aga oli teatud raskusi tema kingituste vastuvõtmisega. Sa hakkasid vastu punnima, kui kink liiga ebamugav tundus, ja klammerduma, kui kink liiga hea tundus. See põhjustas mentaalsete mustrite moodustumise sinu sees.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.