Süütunne on enamasti lapsepõlves sisestatud programm, uskumus, et sa ei ole piisav. Hirm, et sa ei vasta ootustele, tuleneb tihtipeale vanematest ja väliskeskkonnast. Kui hakkad nende ootuste poole püüdlema, lähed oma fookusest välja ning võivad tekkida ärevushäired ja muud probleemid. Tegelikult ei peagi me teiste ootustele vastama - me ei pea vastama isegi enda ootustele. Iseenda suhtes tekib inimestel kõige sagedamini süütunne. Sihti omada on hea, kuid tee selleni peab olema vaba. Kui lood lootuse või ootusega piirangu ja ei täida seda piirangut, siis tekibki sul rahulolematus ja süütunne. Süütunde tekkimine viitab, et fookus on läinud väljapoole. See läheb väljapoole isegi siis, kui süütunnet tuntakse enda suhtes. Sa ei loo enam enda sees tunnet, et oled piisav. Sa lähed selle tundega vaesusteadvusesse - usud, et sul on midagi puudu ja tunnedki, et sa ei ole piisav ja koged süütunnet, kirjutab Evelyn Luikmel lehel Kristallikoda.ee.
Inimesed, kes tunnevad end sageli süüdistatuna, tunnevad iseenda suhtes väga suurt süütunnet. See on üldjuhul tekkinud kusagil lapsepõlves, kus inimene on tundnud, et ta ei ole piisav ja peab armastuse ning tähelepanu välja teenima. Ta on tundnud end süüdi, et ta ei ole piisav, kuna peab neid asju välja teenima.
