Sügavalt armastatud inimese surm viib mõtted su enda surmale. Surmahetk on suur ilmutus. Tunned end võimetu ja abituna. See tekitab tunde, et sind pole. Olemise illusioon kaob. Igaüks on vapustatud – sest äkki näed, et maa su jalge alt on kadunud. Sa ei saa midagi teha. Sureb keegi, keda sa armastad: sa annaksid isegi oma elu, kui saaksid. Midagi ei saa teha, inimene lihtsalt ootab täiesti võimetuna. Sel hetkel võib tekkida masendus. Sind võib vallata sügav kurbus, kuid võid ka asuda suurele teekonnale, et leida tõde – suurele otsinguteekonnale. Mis on see elu?
Kui tuleb surm ja võtab selle, mis on see elu? Mis mõtet on edasi elada, kui inimene on surma vastu võimetu? Ja pea meeles, igaühel on oma surivoodi. Pärast sündi on kõik inimesed oma surivoodil. Teist teed pole. Kõik voodid on surivoodid, sest pärast sündi on vaid üks asi kindel, ja see on surm.
Keegi sureb täna, keegi homme ja keegi ülehomme: mis vahet sellel tegelikult on? Aeg ei muuda eriti palju. Aeg võib luua vaid illusiooni elust, aga elu, mis lõpeb surmaga, ei ole ega saa olla tõeline elu. See peab olema unenägu. Elu on ehe vaid siis, kui see on igavene.
Mis vahe oleks muidu unenäol ja sellel, mida me eluks nimetame? Öösel, sügavas unes on unenägu sama tõeline nagu mis tahes muu, see on sama tõeline, isegi tõelisem kui see, mida näed silmi avades. Aga hommikul on see läinud, sellest pole enam jälgegi. Hommikul, kui oled ärkvel, näed, et see oli unenägu ja mitte tegelikkus.
Elu kui unenägu kestab aastaid; siis on inimene korraks ärkvel, ja kogu elu oli unenägu. Surm on suur ilmutus. Kui poleks surma, poleks religiooni. Religioon eksisteerib surma tõttu. Surma tõttu sündis buda. Kõik budad on sündinud surma tõttu.
Surija kõrval istudes on sul endast kahju. Sa oled sellessamas olukorras, sellessamas kitsikuses. Surm koputab su uksele mis tahes päeval. Ole valmis.
Enne kui surm koputab, tule tagasi koju. Ta ei tohiks sind tee peal kätte saada, muidu kaob kogu elu nagu unenägu ja sa oled kohutavalt vaene, sisemiselt vaene. Elu, tõeline elu ei sure kunagi. Kes siis sureb? Sina. “Mina” sureb, ego sureb. Ego sureb, aga elu mitte. Niisiis, kui suudad olla ilma egota, siis sinu jaoks surma pole. Sa võid egost teadlikult loobuda, ja oledki surma võitnud.
Kui oled tõepoolest teadlik, siis suudad selle maha jätta korrapealt. Kui sa pole teadlik, siis saad seda maha jätta järk-järgult. See sõltub sinust. Aga üks asi on kindel: ego tuleb maha jätta. Ego kadumisega kaob ka surm. Egost loobumisega loobutakse ka surmast.
Ära tunne surijale kaasa, tunne endale kaasa. Las surm ümbritseb sind. Maitse seda. Tunne end abitu ja võimetuna. Kes tunneb end abitu ja võimetuna? Ego – sest sa näed, et ei saa midagi teha. Sa tahaks surijat aidata, aga ei saa. Sa tahaks, et surija jääks ellu, aga midagi pole teha. Tunneta seda võimetust nii sügavalt kui saad, ja sellest abitusest kasvab välja teadlikkus, palve, meditatsioon.
Kasuta selle inimese surma ära – see on võimalus. Kasuta kõike kui võimalust. Ole tema kõrval. Istu vaikselt ja mediteeri. Las surm näitab sulle, et sa ei tohi oma elu raisata. Seesama juhtub kord sinuga.
Kui suudad oma surma pühitseda, siis oled aidanud oma sõpra, ema, isa, venda, naist või meest. Sa oled teinud neile suurima kingituse, mis on olemises võimalik. Ja kui surm on lähedal, on see väga lihtne. Laps ei muretse elu ega surma pärast, tal pole seda muret. Noor inimene on liiga seotud oma bioloogiliste mängude ja ambitsioonidega, rikkaks saamisega, võimu ja maine saavutamisega, nii et tal pole aega igavikulistele küsimustele mõelda. Aga surmahetkel, just enne surma pole sul ambitsioone. Oled sa rikas või vaene, vahet pole, oled sa kurjategija või pühak, vahet pole. Surm võtab su vaatamata erinevustele ja tobedatele elumängudele.
Selle asemel et surijat aidata, hävitavad teised selle ilusa hetke. See on inimese elu jooksul kõige hinnalisem hetk. Isegi kui ta on elanud sada aastat, on see kõige hinnalisem hetk. Aga teised hakkavad nutma ja halama ja näitavad üles kaastunnet, öeldes: “See on enneaegne, seda ei tohiks juhtuda.” Või hakkavad surijat lohutama, öeldes: “Ära muretse, arstid ütlevad, et sind päästetakse.” Nad annavad võltslohutusi, teadmata, et see on hetk, mil inimene peab olema surmast täiesti teadlik – teravalt ja laitmatult teadlik, tundma seda puhta teadvusega. See hetk on suure võidu hetk. Nüüd pole inimese jaoks surma, vaid ainult igavikuline elu.
Katkend on pärit Osho raamatust “Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine”.
