Kuigi püüdlus tuua maailma rahu läbi inimeste sisemise muutumise on keeruline, on see ainus tee. Rahu peab välja kujunema kõigepealt inimeses eneses. Thich Nhat Hanh kirjutab oma raamatus “Meelerahu igas sammus”, kuidas toime tulla endas pulbitseva vihaga.
Viha on ebameeldiv tunne. See on nagu lõõmav leek, mis põletab ära meie enesekontrolli ja paneb meid ütlema ja tegema asju, mida hiljem kahetseme. Kui keegi on vihane, siis näeme selgesti, et ta viibib põrgus.
Viha ja vihkamine on materjalid, millest põrgu on tehtud. Ilma vihata meel on rahulik, puhas ja mõistlik. Viha puudumine on tõelise õnnetunde aluseks, armastuse ja kaastunde aluseks. Kui paneksime oma viha teadveloleku valgusesse, siis hakkaks selle hävitav olemus kohe kahanema. Me võiksime endale öelda: “Sisse hingates tean, et minu sees on viha. Välja hingates tean, et oma viha olen ma ise.” Kui suunaksime oma tähelepanu sel ajal, kui oma viha tuvastame ja teadlikult jälgime, oma hingamisele, siis ei saaks viha enam meie teadvuse üle ainuvalitseda.
Me saame oma teadlikkuse oma vihale seltsiks kutsuda. Olles teadlik oma vihast, ei suru me seda alla ega kihuta seda minema. Teadlikkus vaid vaatab tema järele. See on väga oluline põhimõte. Teadvelolek ei ole kohtunik. See on rohkem nagu vanem õde, kes vaatab noorema õe järele ja hoolitseb tema eest armastusega. Nii saame keskenduda oma hingamisele, et püsiksime teadvelolekus ja tunneksime end terviklikult.
Kui oleme vihased, ei ole meil reeglina kombeks iseendasse pöörduda. Pigem eelistame mõtelda inimesest, kes meid vihaseks ajas; mõtelda tema vihkamisväärsetest omadustest – tema jämedusest, valelikkusest, julmusest, pahatahtlikkusest ja nii edasi. Mida rohkem me temast mõtleme, teda kuulame või teda vaatame, seda rohkem meie viha leegitsema lööb. Ta võib olla tõesti ebaaus ja vihkamisväärne, kuid meie tunne võib olla ka ekslik või liialdatud, ning tegelikult on probleemi juureks viha ise ning meil tuleks endasse tulla ja kõigepealt iseenda sees ringi vaadata. Kõige parem oleks, kui me ei kuuleks ega näeks seda inimest, keda oma viha põhjuseks peame. Meil tuleks tuletõrjuja kombel valada esmalt leegile vett, mitte raisata aega maja süüdanud inimese otsimisele.
“Sisse hingates tean, et olen vihane. Välja hingates tean, et pean kogu oma energia panema oma viha eest hoolitsemisse.” Seetõttu püüdkem sellele inimesele mitte mõtelda ja hoidugem midagi tegemast või ütlemast senikaua, kuni viha meis püsib. Kui suuname kogu oma meele viha jälgimisele, siis väldime nii kõikvõimaliku kahju tekitamist, mida hiljem kahetseda võime. Kui oleme vihased, siis viha ongi sel hetkel meie tõeline mina. Selle allasurumine või minema kihutamine on sama, kui suruda alla või kihutada minema iseennast.
Kuioleme rõõmsad, oleme ise see rõõm. Kui oleme vihased, oleme ise see viha. Kui meis on sündinud viha, peame endale teadvustama, et see energia meie sees on viha, ja seda energiat aktsepteerides saame selle muuta teistsugust tüüpi energiaks. Kui meie kompostikast on täis orgaanilisi tooraineid, mis kõdunevad ja haisevad, siis ju teame, et sellest kompostist kasvavad hiljem kaunid lilled. Esmalt näeme komposti ja lilli kui üksteise vastandeid, kuid sügavamalt vaadates näeksime, et lilled on juba selles kompostis olemas ja kompost eksisteerib juba nendes lilledes. Lill omakorda komposteerub kõigest paari nädalaga. Kui hea maheaednik vaatab oma komposti, ei tunne ta seda nähes kurbust või vastikust. Selle asemel väärtustab ta kõdunevat materjali ning ei alahinda seda. Võtab aega kõigest paar kuud, et kompostist sünniksid lilled.
Oma vihaga suhestudes võiksime lähtuda just sellisest maheaedniku sisekaemusest ja mitteduaalsest nägemusest. Meil ei tuleks seda karta ega tõrjuda. Me teame, et viha võib olla teatavat sorti kompost, millel on võime anda elu millelegi kaunile. Me vajame viha, nii nagu maheaednik vajab komposti. Kui teame, kuidas oma viha aktsepteerida, on meil juba olemas pisut rohkem rahu ja rõõmu. Sel viisil saame kogu oma viha muuta järkjärgult rahuks, armastuseks ja mõistmiseks.
