Oluline kultuuri sõnum, mis viib ärevuse juurde, on õnnelootus ja varju eitamine. Me elame kultuuris, mis ajab taga valgust ja vihkab pimedust ning tegelikult on „õnneotsing“ üks juhtprintsiipe Ameerika kultuuris. Me jumaldame rõõmsat nägu ja maname suheldes näole naeratuse. Rahulikke lapsi kiidetakse statistika järgi rohkem kui rahutuid ning rõõmsad teismelised saavad rohkem tähelepanu kui mornid. Kultuuris, mis peab ekstraverti isiksusetüüpide ideaaliks, omandame me varakult sõnumi, et kui kaldume melanhoolsema temperamendi poole, peab meiega midagi viltu olema. „Ole rõõmus“, õpime. „Ole särtsakas“, kuuleme. Pühi minema elu ja enda segased, lahendamata, kaootilised, valjuhäälsed osad. Peida need pimedusse.
Sulle müüakse juba varakult sõnumit, et õnne saavutamine nõuab ühiskonna ootuste ja ajakava järgimist: õpi koolis hästi (isegi kui see on vastupidine su õppimislaadile), oma palju sõpru (isegi kui sa oled introvert ja eelistad ühte-kahte lähedast sõpra), tee sporti, kui oled poiss (isegi kui sa eelistad lugeda või kunstiga tegeleda), leia seejärel hea töökoht, abiellu, osta maja, saa laps, tööta üha kõvemini ja kõvemini, ronides mööda karjääriredelit, saa teine laps, teeni palju raha, osta suurem maja ja kallim auto, jää pensionile. Selles järjekorras.
Mõni osa sinust teab, et see valem ei garanteeri õnne, aga kui sa teadlikult neile kultuuri ettekirjutistele vastu ei seisa, siis oled ilmselt üks karjaliikmetest ja järgid neid pimesi. Seda tehes ütled sa lahti oma unikaalse isiksuse kaunitest detailidest, oma annetest, iseloomujoontest, vajadustest, soovidest ja eriti nendest aspektidest, mis on väljaspool seda kasti.
Kui noortele inimestele räägitaks varakult, kuidas orienteerida end mitte õnnele, vaid selle asemel tähendusele ja täitumusele, siis oleks ärevust märkimisväärselt vähem. Selle asemel et levitada õnnesõnumit, peame me saatma terviklikkuse sõnumi. See tähendab, et vanemad saavad sõnumi igast allikast – lastearstidelt, õpetajatelt, kirikult, sõpradelt, meedialt –, et nende lastega on rohkem asju õigesti kui valesti ja et laste eesmärk pole ilmtingimata õnnelikkus, vaid tähendusega elu, kus teed juhatab tugev eneseusaldus.
Üks kiirematest viisidest mõista, kuidas on lugu su eneseusaldusega, on kuulata, millal sõna peaks tungib su mõtetesse ja sõnakasutusse. Kui kuulen sõna „peaks“, siis tean, et klient kannatab väljastpoolt pealesurutud ootuse all ja võrdleb end pidevalt kultuuriideaaliga „heast“ või „halvast“ käitumisest, mis tekitab ärevust.
Võtame näiteks lause: „Ma peaksin olema rohkem elevil, kui näen oma partnerit“. Me kanname kultuurist pärinevat ideed, et kui sa oled oma partnerist eemal ja tema järele ei igatse, siis see näitab, et selles suhtes on midagi valesti või puudu. Meie mõte hakkab kerima: Ma pole piisavalt armunud või Ma olen koos vale inimesega, ja algab ärevusespiraal.
Et loobuda „peaks“ hoiakust, märka, kui sageli see sõna su mõttesse tuleb, ja seejärel märka, kuidas sa end tunned, kui langed saagiks selle „peaks“ avalduse uskumisele. Kui kuuled sõna peaks, küsi selle asemel: „Mis oleks kõige armastavam tegu mu enda ja teiste jaoks just praegu?“.
Allikas: Sheryl Paul „Ärevuse tarkus“, kirjastus Pilgrim
