Lugemisnurk | Mis meiega toimub, kui me oma peamist psühholoogilist vajadust ei rahulda?

Miks tekivad inimestel psühholoogilised probleemid või isegi psüühikahäired? Miks nad muutuvad õnnetuks? Kõigepealt tahan ära märkida, et ma näen erinevust psüühikahäire ja psühholoogilise probleemi vahel ainult kvantitatiivsena. On olemas bioloogiline lähenemine psüühikahäiretele, mille järgi stress on parimal juhul ainult päästikurollis, aga haiguse põhjus on puhtalt geenides. Seetõttu on kohati muutunud populaarseks rääkida depressioonist või skisofreeniast kui „aju haigusest“, mis ei olene inimesest endast, vaid võib tabada igaüht nagu viiruslik nakkuski. Ma leian, et see kujundab inimestes ilmaasjata väga abitu hoiaku psühhikahäirete ees. Ma pole 17 aasta jooksul – töötades inimestega peaaegu igapäevaselt – näinud siiski ühtegi psühhikahäirega inimest, kes enne diagnoosi saamist poleks pikema aja jooksul valesti reageerinud oma psühholoogilistele probleemidele, jättes oma stressi allikad ebakonstruktiivselt lahendamata. Kui inimene ei suuda lahendada oma elus olevaid probleeme, vähendada oma stressi ning kui see kuhjub ja muutub krooniliseks, siis võib sellest aja jooksul välja kujuneda juba haiguslik seisund, kirjutab Roman Timofejev oma raamatus “Sisemine tasakaal”.

Mis on meie psühholoogiliste probleemide tekke universaalseim mehhanism? Ma arvan, et see on juba väga selge eelnevast jutust – loomulikult rahuldamata vajadused. Paljude psühhoterapeutide jaoks on see peaaegu truism. Sellest lähtudes kujundas 1960ndatel psühhiaater William Glasser välja oma teraapiameetodi (ingl reality therapy) ning sellestsamast põhimõttest on lähtunud ka Jeffrey Young, luues oma skeemiteraapia 1990ndatel. Ma olen nendega absoluutselt nõus, väljaarvatud vajaduste nimekiri, mille ma laenan Maslow’ teooriast.

Kui täiskasvanu ei ole mingil põhjusel suuteline oma juhtivat vajadust rahuldama, siis tema psühhika regresseerub vastavasse arenguetappi, kus see vajadus esmakordselt tekkis. Miks? Sest vajadust tuleb rahuldada iga hinna eest. Seega hakkab inimene selle vajadusega seoses alateadlikult käituma osaliselt lapse seisukohast. Sisemine laps aktiveerub ning hakkab suuremal või väiksemal määral otsustama, mida ja kuidas teeb, tunneb ja mõtleb täiskasvanu. Sellise käitumise eesmärk on justkui leida lõpuks see hea vanem, kes rahuldaks vajadusi, mis on rahuldamata ning mille rahuldamise eest ei suudeta ise vastutada. Täiskasvanute maailm on aga kaugel sellest, et keegi teine ruttaks neid vajadusi rahuldama ning seis muutub krooniliseks. Tekib omamoodi nõiaring – mida vähem on vajadus rahuldatud, seda rohkem võtab asja enda kätesse sisemine laps, ja seda vähem on tõenäoline, et vajadus saab rahuldatud.

Toon mõne näite. Oletame, et minu domineeriv psühholoogiline vajadus on suhtlemine ja aktsepteerimine. Kui see vajadus on rahuldamata, hakkavad vajaduse esile kerkides minu positiivsed omadused nagu sõbralikkus, seltskondlikkus ja valmisolek kohaneda – omadused, mis tavalistes tingimustes on vajalikud selle vajaduse rahuldamiseks – regresseeruma, ma muutun umbes viieaastaseks, sest suhtlemisvajadus ja vajadus olla aktsepteeritud tekivad esmakordselt just selles vanuses. Esialgu muutun viieaastaseks valikuliselt ehk et ainult teatud probleemi suhtes. Ma võin hakata ülemäära muganduma, muutuda üleliia järeleandlikuks. Instinktiivselt vallanduva sooviga suhelda teeb inimene kõik võimaliku ja mittevõimaliku, et suhtlemine õnnestuks. Kuid see paistab teistele pealetükkivusena ning nad pigem ei soovi temaga suhelda, mis frustreerib teda oma vajadusega seoses veel rohkem.

Või näiteks võtame eneseaustusvajadusega inimese. Ta on isikuomaduste poolest ootuspäraselt väga vastutustundlik ja ambitsioonikas, aga kui tema sisemine laps võtab üle selle vajaduse rahuldamise, siis pilt temast on nagu 9-aastasest: ta püüab kõike teha piltlikult hindele 5+, ta on perfektsionist ning ei suuda piire seada oma tööpingutustele. Ta võtab kogu aeg endale liialt palju liialt raskeid ülesandeid ning mida rohkem aeg edasi, seda rohkem veenab ta ennast, et ta pole piisavalt hea. Kui see kestab tükk aega, siis millisesse seisundisse võib ta sattuda? Lõpuks püüab ta vastutada kõige eest, isegi selle eest, mille üle tal väikseimatki kontrolli ei ole. Ta püüab kõike täita maksimaalselt hästi, sest sisehääl ütleb talle, et kuidas ta ka ei püüaks, alati saab veel paremini. Ta töötab krooniliselt üle ega jõua tulemuseni, millega ta ise rahul oleks. Lõpptulemusena langeb ta ootuspäraselt depressiooni. Talle on iseloomulikud süütunne, enda pidamine ebakompetentseks, väsimus, eneseaustuse puudumine, ümbritseva maailma üle kontrolli kaotamise tunne; lisaks ka ümbritseva maailma suhtes äärmiselt pessimistliku vaate arenemine.

Psühholoogias ja psühhiaatrias kestab juba palju aastaid vaidlus selle üle, miks inimesed kannatavad nimelt tolle, aga mitte teise häire all. Miks inimesel tekib nimelt depressioon, aga mitte näiteks lihtne foobia? Miks just dissotsiatiivne fuuga ja mitte paanikahoog? Miks skisofreenia, aga mitte, ütleme, bipolaarne häire? Sisemise tasakaalu teooria vastab sellele küsimusele nii: inimene haigestub sel juhul, kui tema domineeriv psühholoogiline vajadus on krooniliselt rahuldamata. Ta haigestub just seda tüüpi häiresse, mis on nii-öelda kodeeritud tema iseloomu struktuuri ja seotud tema peamise vajadusega. Hea on samas see, et kui te peaksite haigestuma mõnda psüühikahäiresse, siis teiega ei juhtu midagi juhuslikku, vaid ikkagi ainult see, mis on teie iseloomuga väga kooskõlas. Miks see fakt hea on? Sest probleemi sees on ka lahendus olemas, sellest tuleb rohkem juttu raamatu teises osas.

Vajadus on olemuselt jonnakas: nii nagu magu annab meile ebamugavustunnet tekitades märku, kuni me pole söönud, täpselt samal kombel hakkavad meie iseloomuomadused aina rohkem regresseeruma, sest vajadus ei saa väga kaua rahuldamata olla. Kui me hakkame kaootiliselt tegutsema ja panuseid alateadlikult tõstma, siis midagi me ka saavutame ja vajadus saab sageli osaliselt rahuldatud – võtmesõna on siin osaliselt. Mõnikord toimub enda vajaduste rahuldamine teiste inimeste arvelt, kes intuitiivselt aduvad, mida me vajame; nad tulevad meile vastu, mõnikord päästab meid juhus. Kõik see toob ainult ajutist ja osalist kergendust.

Niimoodi meil kõnnibki maailmas ringi miljoneid täiskasvanuid, kes kannavad enda sees erinevas vanuses hüljatud lapsi, kes meeleheitlikult otsivad omale vanemat, kes neid aitaks. Nad on üksikud, õnnetud ja ääretult stressis. Nad ei vastuta eriti oma enesetunde eest, nad ei suuda adekvaatselt valida omale eesmärkide saavutamiseks parajaid vahendeid, nad sattuvad pahandustesse, nad muutuvad teistele keeruliseks, ning upuvad oma hädadesse. Sedasi elades ei tunne me rõõmu, meil on palju stressi ja me peame võltsi võitlust ellujäämise nimel. Täiskasvanud käituvad nagu väiksed lapsed, kes rabelevad madalas vees ja kardavad uppuda seal, kus vesi on põlvini, aga mida rohkem nad rahmeldavad, seda kindlamalt neile tundub, et nüüd nad tõesti upuvad ja sebivad seda ägedamalt.

Kui inimene on kaotanud kontakti oma juhtiva vajadusega, jagunevad tema alateadlikud strateegiad alljärgnevate valikute vahel.

Oodata, et teised mõistavad neid paremini kui nad ise. Võimalik, et pikkade aastate jooksul mõnel õnnestubki oma lähedasi treenida sedasi, et nood arvaksid tema vajadused ära ja rahuldaksid neid (sellise soovi puhul oleks kõige mõttekam jäädagi kogu eluks vanematega koos elama), aga vaat, ümbritsev maailm tundub muidugi erakordselt vaenulikuna, sest suur osa inimesi nende soovitud viisil ei käitu. Inimeste pidev pettumus teis ja solvangud teie suunas on garanteeritud.

Paanikas läbi proovida kõikvõimalikke erinevaid käitumisja tegutsemisviise, püüdes huupi leida vajalikku. Muidugi õnnestub katse-eksituse meetodil vahel vajadusi ka rahuldada, kuid kahjuks, kui pingutusi on olnud liiga palju, siis tulemus reeglina ei kompenseeri seda emotsionaalset defitsiiti, mis tekib saavutamise protsessis. Garanteeritud on kurnatus ja rahulolematus.

Valada oma rahuldamatus välja mõnele välisele vaenlasele ja temaga võidelda. Teiste süüdistamine on klassikaline strateegia – süüdi on näiteks hoolimatud kolleegid või väike sissetulek. Või nähakse probleemi poliitilises situatsioonis või puudulikus akadeemilises hariduses. Millise õilsa eesmärgi nimel ka ei tegutsetaks, selle saavutamine rahuldust ei too. Seda on näidanud ka enesemäärtluse kohta tehtud uuringud: kui inimene pole teadvustanud oma vajadust, siis on ta seda saavutades oluliselt vähem rahul kui siis, kui ta oleks täpselt endale teadvustanud, mille nimel ta pingutab. Garanteeritud on pettumus, väsimus ja rahulolematus.

Valida oma õnne tagamiseks kättesaamatu eesmärk. Vahel inimesed otsustavad, et nad oleks absoluutselt õnnelikud, kui saaks sõita soojale maale ja elada seal luksuslikus villas; või et kui kõik hakkavad mind armastama; või et kui saabub rahu kogu maailmas, siis on hea olla. Igat sorti maagiline mõtlemine ja orienteerumine väga kaugetele ja ähmastele perspektiividele genereerib kolossaalset rahulolematust.

Leppida ja vooluga kaasa ujuda. Sel juhul muutub inimene ruttu agressiivseks, solvub kergesti ja pettub inimkonnas. Lõppkokkuvõttes on abitus sotsiaalselt üks ohtlikumatest tunnetest, sest siis inimene ei vastuta ühegi oma reaktsiooni eest.

Ma olen avastanud, et üsna tihti võib kliendi poolt kirjeldatava psühholoogilise probleemi taga juba oletada ka juhtivat psühholoogilist vajadust, mis on rahuldamata. Raamatu teises osas saate lugeda nii vajaduste kohta eraldi kui ka kaasneva isiksusliku profiili kohta, samuti saate tutvuda sisemise lapse portreega ning tema pahanduste repertuaariga juba spetsiifilisemalt.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Roman Timofejevi raamatust “Sisemine tasakaal”.

 

 

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.