Inimene, kes võtab kuulda oma hinge häält, puhkeb õide. Kirjanik ja psühhoterapeut Tommy Hellsten küsib, kas tunneme ära hinge kutse ja omaenda ainukordsuse. Kas suudame peatuda ja seista silmitsi nüüdishetkes avaneva ajatusega? Meie hing on tõeline aare. Luba küsimatagi tuletab see karjane meile meelde, mis on ehe ja õige just meie jaoks, ka siis, kui me ise valiksime hoopis kergema ja otsema tee. Hing tahab meiega kaasas käia, olla elu keskpunktis. Esmalt ta sosistab, aga kui seda ei kuulda, veeretab ta meie teele tõkkeid ja nurjaminekuid, et avaksime silmad. Hing julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu, kirjutab Tommy Hellsten oma raamatus „Võidujooks ajaga“.
Püha puukuur
Olen selle poolest õnnega koos, et mul on puukuur. See on koht, kus lõhutakse halgusid ja hoitakse kaminapuid. Me kõik ju teame seda, siin pole midagi imeväärset. Puukuur on puukuur ja asi vask.
Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et see pole veel kõik. Mul on jäänud kahe silma vahele miski, mis annab puukuurile sügavama tähenduse. Puukuuris on nimelt varjul suur saladus. Kuur on juba pikemat aega püüdnud mulle sellest märku anda.
Meie puukuur on siinsamas koduõuel meie elu- ja tööruumide vahel. See on punast värvi ja tal on peal bituumenpapist katus. Seinu katavad metsviinapuuväädid. Ukse ees on pisikesi munakive, mille vahel kasvab sammalt ja rohtu. Esiseina katuseharjal on linnupuur, kena majake. Möödunud suvel elas selles must-kärbsenäpi paar.
Käin päevas puukuurist mööda kümmekond korda. Iga kord kuulen sellest kuurist kutset. See on otsekui ohe, sügav ja rahulik ohe, mis kutsub sisse astuma ja puukuuri sõnumit ära kuulama. Olen alati seda kutset eiranud. On olnud muid tegemisi, mu enda meelest tähtsamaid. On olnud projekte, koosolekuid, kohtumisi, intervjuusid, kõike seda, mis meie argipäevi täidavad. Tulevased tegemised on meil juba ette kalendermärkmikesse kirja pandud. See on teinud mind pimedaks ja kurdiks. Olen vaid pendeldanud nende kalendrisse märgitud hetkede vahel ja püüdnud jõuda ühe koha ja tegevuse juurest teise juurde. Puukuuri ohkeid pole ma kuulnud. Või õigupoolest olen kuulnud küll, aga pole neile tähelepanu pööranud. Olen teinud näo, nagu ei kuuleks.
Aga puukuur muudkui ohkab ja kutsub, kui ma temast mööda lähen.
Lõpuks ühel heal päeval nõustusin teda kuulama. Jäin puukuuri uksele seisma ja astusin sisse. Tundsin ausalt öeldes, et mind otsekui imeti sinna salamahti sisse. Ahjupuud olid lõpukorral, olin tellinud mõne ruumi halge. Kui need siis kohale jõudsid, tuli need kuuri sisse kanda ja riita laduda. Nõnda siis oli kuur mu lõpuks kätte saanud.
Seal askeldades ja halge riita ladudes hakkas kuur mulle oma saladust avaldama. Ta tegi seda pelgalt, olles see, mis ta on. Puukuuri sõnum peitus tema olemuses.
Puukuur on lihtsuse pühakoda. Sellest õhkub tavalisust, kohalolu ja maalähedust. Siin pole mingit toretsemist ega enese ületähtsustamist. Puukuur on oma lihtsuses mõõdukas ja range. Siin on vaikne. Aeg on peatunud. Elukulg aeglustub, leiab kätte oma rütmi. Puukuur on nagu abajas mühisevas koses, vaikne sadam mäsleval merel. See on vaikuse ja aegluse oaas. Puukuuris elu lihtsustub, kõik tarbetu langeb välja. Väärtused põruvad paika. See, mis mulje asjadest jääb, pole enam kõige tähtsam. Tähtis on, kuidas asjad on. Enam pole oluline teisele muljet avaldada, tähtis on teise inimesega kokku saada. Puukuuris langeb mask kõigelt, mis on võlts. Kibedad näojooned tulevad esile, valu paljastub, väsimuse must lill lööb õide ja sisemiselt tühjuselt kooritakse maha valelik toredus. Puukuuri sõnum on ühekorraga halastamatu ja lohutav. Kui lõpuks näed oma pinnalise elu tühisust, teeb see haiget. Kui näed oma sõgedust, tunned häbi. Aga samas pakub see kergendust. Ponnistus lõpeb ja sa võid rahulikult olla praeguses hetkes. Aeg kaotab tähenduse, igavik võtab sisse oma koha siin halgude keskel ja kiirus kaob tuuletiivul. Kõik on nüüd hästi. Isegi valu tundub olevat õige asi. Hea tunne on haigeks jääda. Sa tohid lõpuks olla väsinud, tohid lõpuks peitu pugeda kõikide nõudmiste eest, teiste lõputute ootuste eest, tohid maha astuda oravarattalt.
Puukuur on püha koht. See annab tagasi tõelusetunde. Kõik see lõputu tarbimine, jooksmine, meeletu sooritamine ja tõmblemine paistab olevat puukuuri hämaruses üsnagi näotu. Kuhu on meil kiire? Miks on meil kõike nii palju vaja? Kaupa, elamusi, meelelahutust, pädevust, sooritamist ja saavutamist? Kui saame selle kõigega hakkama iseenda ja oma süvaelu arvel, mis kasu me sellest siis saame? See ainult kasvatab tühjusetunnet ning teeb meist aina pimepäisemad ja hullumeelsemad kihutajad.
Saan aru, et mu puukuur ja kahe tuhande aasta tagune loomalaut oma sõimega on teineteisega sarnased. Mõlemast õhkub lihtsust ja tavalisust. Mõlemast on eemaldatud tühine ja võlts. Mõtlen, et peaksime jõulupühi pidama puukuuri vaimus, ja mitte ainult jõulupühi, vaid peaksime samas vaimus ka oma elu elama. Kõik tühine tuleks kõrvale heita ja oluline esile tuua.
Istun veel viivu vaikselt ja tunnen, kuidas mu meel rahuneb. Leian tagasitee iseenda juurde. Otsustan teha sellest puukuurist oma pühakoja ja pühin hoolega puhtaks muldpõranda. Võtan katuseharjalt alla tormilaterna ja panen puukuuri kõlkuma. Võib-olla panen veel uksele sildi „Püha puukuur“ ja sean halgude keskele üles ikooni.
Allikas: Tommy Hellsten „Võidujooks ajaga“, kirjastus Pilgrim
