Kui ettevõtted jälgivad ning maksimeerivad kasumit, käivet ja kahtlemata veel lugematul hulgal olulisi võtmenäitajaid, siis keskmiselt on perede puhul olukord keerulisem. Paljud perekonnad jälgivad seda, kui suured on nende igakuised sissetulekud ja kui palju neil igal kuul raha järele jääb.
Kuid kas see on pikaajaliselt jätkusuutlik ja piisav?
Suur palk on kasutu, kui sellest kuu lõpuks midagi järele ei jää. Rahalise jäägi maksimeerimine on omakorda küsitava väärtusega, sest raha on lõppude lõpuks vahend, mitte eesmärk. Kahtlemata on palju raha parem kui vähe raha, aga suur number pangaarvel ei tekita tavaliselt suurt rahulolu. Pigem muret, sest selle rahaga tuleks alati midagi ette võtta, et tema väärtus ei kahaneks.
Seega on säästu (ehk kasumi) maksimeerimine lühiajaliselt küll igati asjakohane ja õige eesmärk, kuid pikemas perspektiivis üsna küsitava väärtusega.
Hoopis olulisemaks pere finantstegevuse võtmenäitajaks võiks tänapäeval lugeda nn omakapitali.
Selle arvutamine on lihtne:
varad – kohustused = omakapital
Varade hulka saab lugeda kõik perele kuuluvad varad, millel on reaalselt olemas mingisugune realiseerimisväärtus. Seda olenemata asjaolust, kas vara on soetatud laenu abil või mitte.
Kohustusteks on teatavasti kõik laenud, liisingud, krediitkaardivõlad, õppelaenud jms võlgnevused.
Seega omakapital on see osa varade väärtusest, mis jääb meie perele alles siis, kui kogu meie vara maha müüakse ja kõik meie võlad ära makstud saavad.
Omakapitali maksimeerimise seisukohast muutuvad omakorda oluliseks investeeringud. On selge, et omakapitali ei aita oluliselt kasvatada rahapaigutused nipsasjadesse, tavamööblisse või rõivastesse, kui neid just maha müüa ei kavatseta. Ühtlasi ei suurenda omakapitali mingil viisil perele pangalaenu abil maja soetamine, kui ei ole ette näha, et selle väärtus kasvab ja see õnnestub mõne aja pärast maha müüa. Küll aga aitavad omakapitali kasvatada rahapaigutused kogumishoiustele, fondidesse, aktsiatesse või varadesse, mille väärtus ajas kasvab ja mis on selle hinnaga realiseeritavad.
Omakapitali kasvatamise seisukohast on eriti head rahapaigutused sellised, mis genereerivad perioodiliselt lisatulu ehk passiivseid tulusid. Sellisteks varadeks on näiteks kinnisvara, mida õnnestub välja üürida, aga ka aktsiad, mis toodavad dividende. Põhimõtteliselt aitavad sellised kapitalipaigutused suurendada sissetulekuid nii, et pereliikmete roll raha teenimisel muutub üha väiksemaks ja pikemas perspektiivis võiks see võimaldada pereliikmete aktiivsest tööelust eemaldumist.
Perekond võib omakapitali maksimeerides tegutseda ka sisuliselt väikeettevõttena ning vajadusel kapitali kasvatamiseks kaasata pangalaenusid, sest kui on näha, et rahapaigutuse eeldatav tootlus on suurem pangalaenu kulukusest, ei ole ühtegi mõjuvat põhjust tekkivat vahet ehk kasumit loomata jätta. On selge, et isegi kiirlaen võib olla kasulik töövahend, kui selle kasutamine põhineb äriplaanil, mille eeldadav tulusus on kiirlaenu kulukusest suurem.
Siiski, tänu asjaolule, et erinevalt firma pankrotist ei ole pere pankrott sisuliselt võimalik, tuleks enne laenude abil omakapitali looma hakkamist olla kindel, et võetud kohustused on võimalik juba kogutud omakapitali abil katta, kui plaan vett vedama läheb. Seega jääb esimeseks sammuks endiselt säästmine selle tavamõistes, mis viib omakorda investeeringuteni ja alles piisavate tagatiste olemasolul tasub kaaluda edasisi tegevusi täiendava riski võtmiseks.
Kuigi ammumöödunud majandusõpingutest on meelde jäänud selline Keynes’i mõte, et pikaajaliselt oleme kõik surnud, on tegelikult pikas perspekiivis ainumõeldav pere finantstegevuse eesmärk omakapitali kasvatamine.
Sisuliselt on see ainus tee, mil moel meie tegevusest ka meie lapsed reaalselt kasu saavad ja sellele tasub mõelda isegi rohkem kui palgatõusule.
Allikas: www.rahakool.ee
