Perekonstellatsioonid asuvad justkui reaalse maailma ja vaevutajutava välja piiril, luues sillad tänase maailma ja esivanematelt päritud teadmiste vahele. See annab meile ligipääsu põlvkondadeülesele mälule, mis elab edasi meie sugupuus ja meis endis. Kui pöörame esivanemate tarkusele selja, oleme pidetud ja sihitud. Kahe praktiku, Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci koostöös on sündinud kõigile arusaadav ja lootust andev raamat “Perekonstellatsioonid”, mis aitab lugejal mõista, kuidas saame perekonstellatsioonide abil luua oma elus tähelepanuväärseid muutusi. Loe katkendist, kuidas kogevad perekonstellatsioonides osalejad sünkroonsusi.
Katkend Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”
Sõna sünkroonsus moodustavad kaks kreekakeelset terminit: syn (koos) ja chronos (aeg).
Carl Gustav Jung võttis sünkroonsuse mõiste esimest korda kasutusele juba aastal 1930. Ise pidas ta seda mõistet ähmaseks ja problemaatiliseks ja nägi ette, et tolleaegses Lääne ühiskonnas valitsevate nii intellektuaalsete kui ideoloogiliste eelarvamuste tõttu saab see tema idee vastuseisu osaliseks. 20 aastat hiljem otsustas ta filosoofilise ja teadusliku selguse huvides sünkroonsusest siiski avalikult rääkida.
Jung pidas sünkroonsuse all silmas ajaliselt kokkulangevaid sündmusi, millel pole omavahel põhjus-tagajärg seost. Ta nimetas neid „tähendusrikasteks kokkusattumisteks“. Kuid Jungi jaoks on kokkusattumusel sünkroonsusega võrreldes siiski erinev tähendus: kokkusattumus sisaldab endas juhuslikkuse aspekti, samas kui sünkroonsuse korral on indiviidi psüühika või vaimne hoiak aktiivselt kaasatud.
Jung selgitas sünkroonsust kuldmardika näitel: samal ajal kui üks tema patsientidest rääkis talle psühhoanalüüsi seansi ajal üht oma unenägudest ning lausus sõna „kuldmardikas“, põrkus üks kuldmardikas vastu tema kabineti akent, ajades neid mõlemaid segadusse. Jung nägi siin saatuse märki.
Toome veel mõned näited, et öeldut ilmestada.
Esimene juhtum. Me kohtame sõpra, keda ei ole juba kuid näinud. See on lihtne kokkusattumus. Meil ei ole vaja endalt küsida, miks. Kuid kui me mõtleme intensiivselt oma sõbrale ja tund aega hiljem kohtame teda „juhuslikult“ suure linna tänavanurgal, on tegemist juba sünkroonsusega, mille tähendus vajab lahtimõtestamist.
Isiklik juhtum. Olen Pariisis ühe kohviku terrassil. Mu sõbratar helistab mulle Réunioni saarelt. Ta räägib mulle oma tütre probleemidest. Ka mina tunnen tema tütart. Samal õhtul teatrisse minnes kohtan kõnealust tüdrukut tänavat ületades. Oleme mõlemad tõeliselt üllatunud ja naerame heameelest. Vahetame tüdrukuga mõned laused ja lepime kokku kohtumise, et juba lähiajal viia läbi konstellatsioon.
Kohata „juhuslikult“ üht inimest kaheteistkümne miljoni elanikuga linnas kuulub erakordsete sündmuste valdkonda – üks võimalus kaheteistkümne miljoni kohta!
Teine isiklik juhtum. Mõned aastad tagasi sõitsin mööda maateed. Mõtlesin sõpradele, kes mõned aastad varem sattusid ühel kitsal teel mootorratturi põhjustatud avariisse. Selle mõtte peale aeglustasin instinktiivselt ning järsku sööstis kurvist välja täiskiirusel sõitev mootorratas. Pääsesin üle noatera kokkupõrkest.
Kas asjaolu, et olin eelnevalt hoo maha võtnud, võimaldas mul vältida avariid? Oli see eelaimus? Lihtne kokkusattumus või sünkroonsus? Minu arvates on tegu sünkroonsusega, sest minu reaktsioon – ma võtsin kiirust maha – kandis selles sündmuses tähendust.
Ka perekonstellatsioonid pakuvad osalejatele sageli võimalust kogeda sünkroonsusi.
Frédéric kannatab kontakti puudumise tõttu enda ja isa vahel. Ta ei ole juba aastaid oma isa näinud ega temast midagi kuulnud. Frédéric töötab selle probleemiga konstellatsioonis ja juba samal õhtul helistab isa Frédéricile, tehes ettepaneku kohtuda ja koos lõunatada. See kokkusattumus on sünkroonsus, sest on tähenduslik.
Anaïs keeldub oma emaga kohtumast, sest ema mõjub talle toksiliselt. Anaïsil endal on 17-aastane tütar Julie, keda ta peaaegu üldse ei näe, sest tütar eelistab elada oma isa juures. Konstellatsiooni teemaks on ema eemale tõrjumine tütarde poolt, mis kordub naisliinis. Selle töö tulemusel võtab Anaïs vastu otsuse oma ema külastada. Ta pole sest mõttest küll vaimustuses, kuid teeb seda siiski, sest kardab, et tema tütar Julie, tundes alateadlikku lojaalsust suguvõsa naisliikmetega, kordab sama käitumist. Anaïs kohtub oma emaga ning samal õhtul võtab Julie Anaïsiga ühendust, teadmata, et ema oli taastanud suhte oma emaga.
Ja viimane näide. 2018. aasta suvel alustas Jean-Yves üht kirjatööd: ta koostas oma tädi Anna elulugu. Tädi mõrvati sakslaste poolt 24. juulil 1944. aastal. Tema pisike poeg André oli vaevalt kolmeaastane. Hiljem rääkis Jean-Yves sellest oma tütrele Cassandrale, kes oli samuti kurb selle vapustava elusündmuse pärast. Siiani oli see sündmus perekonnas tabuteemaks ja seda ümbritses salatsemine.
Sama aasta novembris viibis Jean-Yves Küprosel ning jätkas seal tädi Anna biograafia koostamist. Tema üllatus oli suur, kui ta luges saabunud e-kirja: „Kas Teie olete Jean-Yves, Alain’i ja Corentine’i poeg? Mina olen Annaïck, Teie isa õe Anna lapselaps. Kirjutan Teile, kuna mu ema ütles, et üksnes Teie saate anda mulle infot minu vanaema surma kohta, millest ma peaaegu midagi ei tea. Annaïck“.
Jean-Yves ei teadnud mitte midagi oma sugulase Annaïcki kohta. Ta on Anna orvuks jäänud poja André (Jean-Yves’i nõo) tütar. Nüüd on Annaïck 46-aastane. Jean-Yves ei olnud teda kunagi näinud ja kuni selle päevani 2018. aasta novembris ei olnud tal isegi aimu tema olemasolust!
Tol reedel, 16. novembril sai alguse tihe kirjavahetus Jean-Yves’i ja Annaïcki vahel. Põhjus, mis viis Annaïcki Jean-Yves’iga kontakti otsima, oli järgmine: tema lütseumi eelviimases klassis käiv poeg Killian pidi kirjutama töö, mille teemaks oli genealoogia. Poeg oli otsustanud tutvustada oma vana-vanaema Anna elu ja traagilist lõppu sakslaste ohvrina. Aga pojal oli probleem: mitte keegi ei olnud võimeline andma talle vähimatki teavet Anna kohta ja veelgi vähem tema surma asjaolude kohta.
Samal õhtul saatis Jean-Yves sõnumi tütar Cassandrale, kus andis teada sellest ootamatu kontaktist Annaïckiga. Tütar vastas talle otsekohe, et just selsamal pärastlõunal käis ta paigas, kus Anna mõrvati. Ta teadis, kus see õudne kuritegu aset leidis, ja tahtis seda kohta oma silmaga näha.
Cassandra elas Finistère’i tipus ja Annaïck Var’is, 1350 kilomeetri kaugusel Quimperist. Nad ei tundnud teineteist. Jean-Yves oli aga 16. novembril 2018 Nikosias, ligi 3000 kilomeetri kaugusel Prantsusmaast. Üheaegsete, kuid mitteseotud sündmuste kokkulangevus, mida kogesid Cassandra, Annaïck ja Jean-Yves, on igal juhul jahmatav – ei ole võimalik, et tegu saab olla lihtsa kokkusattumusega!
Nende kolme inimese ettevõtmisi ei saa pidada juhuslikuks. Ei ole võimalik, et kõik kolm keskendusid järsku ilma põhjuse ja omavahelise kooskõlastamiseta ühele ja samale eesmärgile. Arvestamata veel neljandat sündmust: Killiani töö genealoogia teemal, mille eest ta pälvis maksimaalse hinde ja oma prantsuse keele õpetaja tunnustavad kommentaarid. Nimetatud sündmused näivad kuuluvat suuremasse elu ja saatuse mustrisse, mis jääb mõistusele kättesaamatuks, kuid mis ometi omab iga kõnesoleva inimese jaoks tähendust.
2018. aastal ei olnud Jean-Yves perekonstellatsioonidest veel midagi kuulnud. Ta ei teadnud midagi ka morfogeneetilisest väljast. Kuid sellest ajast, kui ta alustas Anna eluloo kirjapanekut, ütles ta intuitsioon, et suur hulk tõsiasju sõltuvad vastastikku üksteisest. Alles veidi hiljem mõistis ta sõna „sünkroonsus“ tähendust: sünkroonsus on kokkusattumus, mis toimub õigel ajal ja õiges kohas, mis tekitab tugeva emotsiooni, kannab endas muutust ning omab osalejate jaoks tähendust.
Igaühel meist oleks tuua arvukaid näiteid sünkroonsusest. Võime oletada, et need toimivad morfogeneetilise välja, perekonna alateadvuse ja kollektiivse alateadvuse kaudu. Sellegipoolest ärgem kaotagem silmist tõsiasja, et sünkroonsus on olemas vaid selle jaoks, kelle jaoks asetleidvad sündmused kannavad tähendust. Kui sellesse mitte uskuda, pole sünkroonsust olemas!
Sel viisil tekivad nähtamatud sillad, mis ühendavad üksikisikuid ja maailmu.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”
Loe lisaks: Igal perekonnal on oma lugu
