Kõige sagedamini küsitakse: “Kuidas panna piirid paika ilma end süüdi tundmata?” Sellist asja, nagu piiride kehtestamine süütunnet tundmata, pole olemas. Süütunne kuulub selle protsessi juurde, kirjutab Nedra Glover Tawwab oma raamatus “Pane paika oma piirid”.
Süütunne tekib mõtteviisist, et see, mida sa teed, on “paha”. See tuleneb sisemisest programmeeringust, mis keelab teistele ütlemast, mida sa vajad või tahad. Niipea kui me siia ilma sünnime, hakatakse meis tekitama süütunnet soovide ja vajaduste omamise pärast. On täiskasvanuid, kes sunnivad lapsi oma piire ignoreerima. Täiesti ebateadlikult sunnivad nad lapsi kallistama täiskasvanuid, keda lapsed ei taha kallistada. Kui laps ei tee, nagu kästud, öeldakse neile “Sa oled paha” või “Nii pole kena”. Laste pahaks tituleerimine sellisele käsule mitteallumise pärast on manipulatiivne. Just selliste pisiasjade kaudu õpetatakse lastele, et nad peavad tundma süüd oma piiride austamise pärast. Näiteks täiskasvanu ütleb: “Tee mulle kalli.” Laps vastab: “Ma ei taha sind kallistada.” Täiskasvanu reageerib sellele: “See teeb mu nii kurvaks, kui sa mind kallistada ei taha.” Sellega püütakse süütunnet tekitada.
Osasid lapsi treenitakse selliseks, et neid poleks ei kuulda ega näha. Neile õpetatakse, et soovide esitamine või piiride paikapanemine on kohatu. On täiskasvanuid, kes ei suuda sellisest vanamoodsast mõtteviisist loobuda. Kui laps ei tee nii, nagu talle öeldakse, tituleeritakse ta raskesti kasvatatavaks või problemaatiliseks. Aga tegelikult on okei küsida seda, mida sa tahad. Oma vajaduste väljaütlemine on eluterve. Ja enda eest seismine pole ebaviisakas.
Süütunne pole takistus piiride kehtestamiseks. See on tunne. Ja nagu kõik tunded – see tuleb ja läheb. Püüa oma süütundesse mitte suhtuda kui maailma kõige õudsemasse asja. Suhtu sellesse kui keerulise protsessi ühte osasse, ühte elementi, mitte kui tervikkogemusse.
Kuidas süütundega käituda? Tunne seda, aga ära keskendu sellele. Liigne keskendumine emotsioonidele vaid venitab neid pikemaks. Tunne süüd, aga tegutse edasi. Kas sinus on miski kunagi elevust tekitanud? Loomulikult on. Aga sa ei visanud selle pärast kõike kõrvale? Sa ei jätnud tööle minemata. Sa ei jäänud terveks päevaks voodisse. Sa tegid kõike seda, mida su päevakava ette nägi, kuid samal ajal olid sa elevil. Täpselt samamoodi võid sa end süüdi tundes oma eluga edasi minna.
MÕNED MEELDETULETUSED SELLEKS, KUI SA TUNNED END SÜÜDI:
• Piiride omamine on väga eluterve ja tervislik.
• Teistel inimestel on ka piirid, mida sa austad.
• Piiride kehtestamine on märk tervest suhtest.
• Kui piirid rikuvad suhte, oli see suhe lõppemise äärel nagunii.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Nedra Glover Tawwabi raamatust “Pane paika oma piirid”.
Mida tähendab isiklike piiride kehtestamine ja miks neid vaja on? Oma piiride kehtestamine tähendab oma ootuste ja vajaduste väljendamist nii oma perele, sõpradele kui ka töökaaslastele. Selgelt väljendatud piire on vaja selleks, et me omavahel suheldes teaksime, mida me üksteiselt ootame ja milline käitumine meile ei sobi. Üksteise piiridega arvestades pakuvad kõik erinevat laadi suhted meile palju rohkem rahuldust, me oleme õnnelikumad ja tervemad.
Märgid, et sa vajad piire
Sa tunned emotsionaalset kurnatust ja ülekoormatust.
Sa tunned pahameelt inimeste suhtes, kes sult abi paluvad.
Sa väldid kõnesid ja muud sorti suhtlust inimestega, kes võivad midagi küsida.
Sa räägid, kuidas sa aitad teisi, aga ei saa midagi vastu.
Sa tunned, et oled läbipõlenud.
Sa unistad pidevalt põgenemisest ja kadumisest.
Sul pole enda jaoks aega.
Nedra Glover Tawwab toob selles raamatus välja konkreetsed asjad, mille abil saad kindlaks teha, millised probleemid piiridega on sul tekkinud, ta jagab soovitusi, kuidas oma vajadustest teistele teada anda ning kuidas samm-sammult tegutseda, et olukorda muuta ja suhetest teistega palju rohkem rõõmu tunda. Ja mis peamine – kui tunned oma piire ja neid väljendad, ei kaota sa ennast enam ära.
