Kriisiprotsess kulgeb harilikult etappide kaupa. Kui tugevamad emotsioonid on üle elatud, jõuab inimene toibumisfaasi. Hingehoidja, pereterapeut, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja Naatan Haamer jagab oma raamatus “Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad” nõuandeid, kuidas toibumisfaasis käituda ja toime tulla.
Toibumisfaasi astume, hakates pöörama tähelepanu meid ümbritsevale elule, ilma pidevalt kaotusele keskendumata. Meie suund muutub ka seetõttu, et hakkame tasapisi tundma huvi uute võimaluste vastu ning mõtetesse tulevad küsimused tuleviku kohta. Kui oleme jõudnud kriisiprotsessis toibumisfaasini, hakkame mekkima muutunud elu sellisena, nagu ta on. Siinjuures ei ole tähelepanu enam niipalju sellel, mida ei ole, vaid hakkame katsetama olemasolevaid ja ka uusi võimalusi.
Kriisist väljatuleku kirjeldus saab enamikus kriisiprotsessi ülevaadetes väga põgusat tähelepanu. Ilmselt on keerulise kriisiprotsessi üle arutlemine väsitav tegevus ja tahaks juba pöörata pilgu selgemalt meeldivamasse tulevikku. Sama igatsust kannavad endas ka kriisis olevad inimesed. Kõik sooviks raske aja võimalikult ruttu seljataha jätta. Kui mõtelda nii, et raske aeg on möödas ja nüüd liigub elu ainult ülesmäge, sisaldab see ühtlasi soovi uskuda, et nüüd läheb kõik juba iseenesest. Omal moel liigub kriisiprotsess igas faasis iseenesest edasi, aga selle eelduseks on ikkagi protsessis olija omapoolne aktiivsus. Muidu läheb aeg küll edasi, aga meile eluliselt olulised teemad jäävad lahendamata kujul püsima ja nendega toimetulekuks vajalik võimekus ei muutu. Kõik haavad, mida tuleb ravida, vajavad tähelepanu ja hoolitsust kuni täieliku paranemiseni. Kui oleme laskunud kuristiku põhja, seda piisavalt põhjalikult uurinud ja selle endale tuttavaks teinud, vabaneb meis justkui uut energiat, mis tekitab huvi millegi uue vastu. Kui meie ümbruskond on tuttav, siis tunneme ennast selles ka piisavalt turvaliselt. Haiget teinud kogemuses ja selle tagajärgedes orienteerumine annab inimesele turvalisuse suures osas tagasi.
Šokifaasis aitas turvalisust kildhaaval taastada toetavate inimeste olemasolu ja teadjatelt saadud juhised, mis andsid ette jõukohaste tegevuste suuna ning pakkusid võimalusi võimatus olukorras midagigi teha. Reaktsioonifaasis suurendas turvalisust võimalus kogeda usaldusväärsete inimeste toetust, võimalus jagada ja väljendada oma emotsioone keskkonnas, kus mind mõistetakse ja aktsepteeritakse, suurenes oma tunnetega toimetuleku oskus ja viimaks tekkis ka selgem pilt toimunust ja tänu sellele selgines mõistmine, et toimunu on jäänud minevikku ning ma olen mingil viisil kõige toimuva keskel suutnud oma elu jätkata. Pärast kuristiku uurimist tutvumisfaasis pakuvad nüüd toibumisfaasis turvalisust uusi küsimusi ja mõtteid kaasa arutlevad kaaslased, nende julgustus mõtelda tulevikust ja proovida midagi uut ning teadmine, et oma kaotust ei pea varjama ja et seda teavad piisavalt paljud, kellega ma kokku puutun. Selline teadlikkus aitab vältida ootamatuid küsimusi või olukordi, mis kaotust puudutavad ja võivad viia meid liiga palju ajas tagasi.
Kuna me pole veel küllalt uuega tutvunud, et tunda selles ennast koduselt, ei ole me veel piisavalt tugevad, et laiema ringi ees vastata kaotusega seotud küsimustele. Kriisis olles on algusest peale lihtsam, kui kaotust ei püüta varjata ja sellest teavad võimalikult paljud.
Alati ei pea toimunust ise kõigile rääkima. Võid paluda ka sõpru ja tuttavaid sinu kurba sõnumit levitada, andes neile ise ka teada, mida ja kuidas sellest võiks rääkida. Mõtleme näiteks olukorrale, kus noor pere on kaotanud raseduse katkemise tõttu veel sündimata lapse. Palju lihtsam on, kui sellest tutvusringis teatakse. Vastasel korral võib keegi pahaaimamatult küsida, millal uus ilmakodanik sündima hakkab, või esitada mõne muu rasedust ja last puudutava küsimuse. Niisugune olukord torkab ootamatult ja teeb enamasti väga haiget.
Või kujutage ette näiteks sellist olukorda, kus vähki põdeva inimese haigus on tema kehakaalu kõvasti langetanud ning keegi tuttavaist, kes tema haigusest ei tea, hakkab temaga kohtudes imetlema tema saledust ja uurib innustunult, kuidas selline suurepärane muutus on õnnestunud. Mõistagi tekitab sellisele innustusele vastamine kimbatust.
Mäletan oma kogemust peale esimesest abikaasast lahkuminekut, kus olid küllalt sagedased olukorrad, kui minult küsiti endise abikaasa käekäigu kohta või paluti teda tervitada. Enamasti oli see justkui pistoda torge, mis jättis tükiks ajaks oma jälje. Kuna ma ei olnud veel päriselt selgusele jõudnud, mida tahaksin sellisel puhul vastata, tundsin lisaks ka kimbatust. Mõistagi sundisid need olukorrad ka edasi mõtlema, mida ma siis võiksin vastata. Paraku läks veel päris mitu aastat, enne kui suutsin kõigile inimestele ühtmoodi avatult vastata.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Alkeemia lugemisnurk | Naatan Haamer: Mis meid kriisis murrab?
Hingehoidja ja kriisiterapeudi Naatan Haameri kolm elutarkusetera, kuidas kriisi ja eluraskustega toime tulla
KUULA ALKEEMIA PODCASTI I Naatan Haamer: Inimkond on hingelises kriisis
