Me oleme inimesed ja nii või teisiti suhtleme teineteisega ning on oluline, et me mõistaksime üksteist. Siin tulebki appi minade psühholoogia.
Minade psühholoogia on tõhus teraapia, see erineb teistest teraapiavormidest, kuna terapeut ei mōtle ise midagi välja ega anna ka nōuandeid. Kogu informatsioon tuleb üksnes kliendi erinevatelt minadelt. Nii saab ka klient tunda, et tōepoolest ta saab millegagi hakkama, et ta on huvitav isiksus koos oma kōigi minadega ning oskab enda elu korrastada ka edaspidi.
Minadest lähemalt.
Peamised erinevad minad:
Sisemine kontrollija – filtreerib mida vōin enda seest välja tuua, mida endasse vōtan.
Seaduseandja – milliste reeglite järgi järgi elan, tegutseb tihti koos kontrollijaga.
Tōukaja – sunnib meid midagi tegema, tegutsema.
Meelitaja – kujutab endast maski, et meeldida teistele, meelitan teisi naeratusega, tihti pakub kaitset ebamugava olukorra eest.
Sisemine kriitik ja kohtumōistja – omab kōige rohkem emotsioone, kutsub esile süütunde meis, häbi ja hirmu.
Perfektsionist, saavutaja – soovib kogu aeg midagi parandada, uurib, ōpib mingi eesmärgi nimel, kuid ei jōua tulemusteni, sest ikka saab veel midagi paremaks teha.
Ratsionaalne mōistus – tagab ligipääsu elukogemusele ja tarkustele.
Sisemine laps – mälestused lapsepōlvest.
Kōik need minad kokku moodustavad juhtiva ego inimese psüühikas. Kui tahetakse teha midagi uut, siis juhtivas egos on alati keegi, kes ütleb, et pole vaja, sest see on liiga raske, see ei toimi, nagunii ei saa hakkama jne. Ent seda mina pole kasulik jääda kuulama, kuna selle hääl sunnib inimest vaid hirmunult paigale naelutama. Oluline on end pidevalt teadlikult jälgida, milline mina just hetkel “sõna võtab” ning kaalutleda, millist neist minadest kuulama jääda! Parim lahendus oleks anda sōna igale minale eraldi, lubada tal rääkida ning siis otsustada, keda kuulata. Mina erinevatele osadele tasuks esitada küsimusi, siis on võimalik saada ka vastuseid, milles sisaldub uut informatsiooni inimesele endale.
Inimese ressursiks on millegi teadmine, mida varem ei teadnud. Teadmine saab tulla läbi rääkimise ja tegutsemise. Oluline on ka plaani koostamine, kuidas edaspidi tegutseda. Sellega hajutatakse kōige suurem hirm – hirm muutumise ees, kuigi tegelikult seda ju sisimas soovitaksegi, vastasel korral poleks tegevusega alustatudki. Plaan on väga vajalik, kuna aitab hoida tasakaalus ja kindlal valitud rajal!
Professor Sergei Strekalov räägib: “Minade psühholoogia on väga huvitav suund tänapäeva psühholoogias. Leitakse, et igaühe sees on mõtted – igaüks saab öelda: “Mina mõtlen”. Kuid küsimus on selles, kes mõtleb, mil kombel mõtted ilmnevad?
Pole olemas vist ühtki inimest, kes poleks mõnikord hiljem öelnud eelneva kohta, et oleks vaja olnud rääkida teisiti. Oleks olnud vaja teha teisiti, et miks ta küll ometi selle peale ei tulnud! Ent kahjuks on sõnad juba lendu lastud ja tegu tehtud, seda olematuks teha ei saa!
Kui pähe tulevad mõtted, siis need mõtted on nagu pisikesed olendid. Iga selline mõttemuster on nagu väike inimene tegeliku inimese sees. See tilluke olend oskab teha vaid ühtainsat asja, ent rohkem mitte midagi. Näiteks oskab ta vaadata ümberringi, aga peale selle ei oska midagi. Üks mina osa oskab kuulata, teine jällegi vaadata, kolmas oskab meeles pidada, mis toimus, neljas näiteks oskab mõelda tulevikust jne. Need väikesed olendid on omavahel kontaktis, suheldes omavahel.
Paljud inimesed räägivad, et neil oleks nagu mõtted ja siis vastupidised mõtted, on ühesugused ja vastupidised tunded. Kõik ühel ja samal ajal. Näiteks armastavad ja vihkavad; tahavad, ja ei taha. Selliseid seisundeid nimetatakse allisiksusteks. Näiteks võib allisiksus öelda, et inimesel pole teatud omadusi, et ta ei oska teha teatud asja jne.
Erinevate allisiksuste või häälte eraldamine võib osutuda uskumatult lõbusaks, huvitavaks ja tervendavaks kogemuseks! Sel kombel saab igaühte aidata, kel on eluraskusi. Eluraskuste all pean siinkohal silmas seda, et kui on selliseid sisemisi hääli või mõtteid, mis ütlevad, et kohe mitte midagi ei õnnestu. Psühhoteraapias on abiks see, et seansi ajal eraldatakse need hääled, niiviisi saadakse neist teadlikuks. Esitatakse küsimusi ning seejärel saadakse teada, et miks on selline arvamus, et midagi ei tule välja? Erinevaid mina osi kõnetatakse erilisel kombel, veendmaks neid, et tegelikult kõik ikkagi õnnestub.”
Sergei Strekalov ütleb, et alamisiksuste psühholoogia on parim vahend mitte ainult üksteise mõistmiseks, vaid ka suhtluses lähedastega: mehega, naisega, lapsega, isaga, emaga, sõpradega jne.
Professor sõnab: “Me oleme inimesed ja nii või teisiti suhtleme teineteisega ning on oluline, et me mõistaksime üksteist. Mis juhtub vestluse ajal näiteks kahe inimese vahel? Juhtub see, et üks räägib ühel ja teine teisel tasandil. Kui need tasandid ei kattu, on teineteisega rääkida pea võimatu. Allisiksuste psühholoogia puhul tuleb üks või teine inimene teise tasandile, tekitades nö. silla, mistõttu on võimalik teist inimest mõista ja ka läbirääkimisi pidada.”
Allisiksuste psühholoogia töötasid välja Ameerika psühholoogid, Sidra ja Hal Stone, kes elavad Californias. Allisiksuste psühholoogia on tänapäeva arenenud psühholoogia harusid, mis areneb väga kiiresti nii Ameerikas, kui Euroopas, samuti Venemaal ja nüüd ka Eestis.
Selline teraapiaseanss kestab 1-1,5 tundi ja tihti piisab vaid paarist seansist, et inimene saaks edasi liikuda sellest tupikust, kuhu ta on sattunud.
Tekst: Maria Lepmaa
Professor Sergei Strekalovi loengut refereeris psühhoterapeut Pille Teearu.
