Depressioon on lääne ühiskonna uus “popp” meeleseisund või “haigus” nagu seda sageli kutsutakse. Erinevatel andmetel on juba praegu diagnoositud depressiooni 350 miljonil inimesel üle maailma ning aastaks 2020 on see prognooside kohaselt südameveresoonkonna haiguste järel levikult 2 kohal. Mis toimub? Miks meil nii massiliselt depressioon on?
Lääne ühiskonnas on depressiooni tunduvalt rohkem kui idas. Põhjused peituvad tõenäoliselt kiires elutempos, saavutusvajaduses, ihade ja soovide lõpmatuna tunduvas ahelas. Pidevalt me tahame midagi, seame aina kättesaamatumaid ja kõrgemale ulatuvaid eesmärke, töötame 15 tundi päevas ning oleme õnnelikud nädalavahetuse üle, sest puhkepäevade asemel kasutame neid ekstra tööpäevadena.
Edukad ettevõtjad ja motivatsioonikoolitajad julgustavad rabelema ennastunustavalt oma eesmärkide saavutamise nimel. Uhkusega kõneldakse eneseohverdustest, pikkadest tööpäevadest ja prioriteetide seadmisest, kuid enda teada jäetakse terviseprobleemid, mida sellised ohverdused on endaga kaasa toonud. Jah, raha võib ju tulla ning uhke auto ja majagi, aga koos sellega ka mustad masendusmõtted, elurõõmu kadumine ja aina süvenev eraldatus iseendast. Rääkimata närvilisusest, unetusest ja lagunevatest perekondadest.
Ei tunne end enam äragi
Tõenäoliselt teavad vägagi paljud, mis tunne see on, kui tööülesandeid on nii palju, et neil reaalselt ei tundugi lõppu tulevat; kui kohustusi tuleb muudkui juurde ning aega jääb aina vähemaks; kui lapsed ei kuula sõna ning paindlikus nendega toime tulemise osas muutub aina väiksemaks; kui iga väiksemgi asi hakkab ärritama, viib kergelt endast välja või tekitab tunde, et sooviks vaid olla üksi, eemal kõigist ja kõigest.
Tõenäoliselt teavad vägagi paljud, mis tunne on öösiti üleval olla, sest und ei tule, kuigi keha ja vaim on juba ammu ülekoormatud. Mis tunne on partneriga tühja-tähja pärast tülli minna ning poejärjekorras võõrastele nähvata. Või mis tunne on ahastuses tööpäeva lõpus nutma puhkeda, sest jõud ja energia on otsakorral. Me muudkui rabeleme ja tormame ning ikka peame lugema sente ja virelema rahapuuduses. Me töötame nagu hullud ja oleme tagaplaanile jätnud oma tervise, perekonna ja sõbrad. Rääkimata vabast ajast, mida kasutada mediteerimiseks, jalutamiseks või kinos käimiseks.
“Ma ei tundnud end enam ära! Olin muutunud nii julmaks, sarkastiliseks ja küüniliseks,” meenutab Värvid Ellu seminari looja, Rännaku meetodi kaasautor Kevin Billet, kes oli väga lähedalt ja pika perioodi vältel kokku puutunud depressiooniga. Kõik ülalkirjeldatud märksõnad ja kirjeldused kehtisid ka tema puhul ning iga päevaga langes ta aina sügavamale depressiooni.
Mis on lahendus?
Kuidas sellisest august välja tulla? Mis on lahendus? Sest lahendus peab ju olema! Elu ei saa ju olla nii hall, masendav ja apaatne. Tavameditsiin pakub antidepressante, süvenemata tegelikesse depressiooni põhjustesse.
Ületöötamine tundub olevat loomulik ja kui sinna juurde lisada veel näiteks eramaja ning paar last, siis on depressioon justkui eriti loogiline asjade kulg. “Kurb on aga see, et ravimid tavaliselt ei lahenda probleemi, vaid muudavad selle veelgi sügavamaks, hullemaks ja kestvamaks. See on illusioon, et üks tablett suudab leevendada inimese sügavat masendust, muremõtteid, närvilisust ja rahutust,” ütleb Kevin oma kogemuse põhjal.
Tabletid irooniliselt just suurendavad depressiooni
Jah, hetkeline rahu justkui saabub, aga sellega koos ka kõrvalmõjud. “Ma kogesin magamatust, peavalu, iiveldust ja füüsilist valu oma kehas. Need omakorda süvendasid mu depressiooni ja seda, et elu ei ole elamist väärt,” meenutab ta. Emotsioonid muudkui kasvavad ja tundub, nagu keriks inimene end aina sügavamale ämblikuvõrku, oodates seda kõige halvemat. Ja vahel tundubki, et ainus pääsetee on see kõige halvem. Me põgeneme kas täielikku apaatsusesse, pidevasse vihasse või otsime lohutust mõnuainetest.
Kevin Billet mäletab, et selles staadiumis ei aidanud mitte ükski psühholoog ega motiveeriv artikkel, positiivne mõtlemine või lohutussõnad. Depressioon tundub nii palju kordi suurem ja võimsam kui positiivne mõtlemine. Aformatsioonid ja teised positiivsust sisendavad meetodid võivad Kevini hinnangul depressiooni korral töötada lühidalt, kuid üsna libedalt kukutakse tagasi juba olemasolevasse masenduse-rajale.
Depressioon võib kesta aastakümneid
Ühel hetkel leiamegi end justkui kuristiku äärel ning taipame, et meie masendus pole viimase kahe nädala, kuu ega aasta teema. Sellised rasked muremõtted, elurõõmu puudus ja eraldatus iseendast ning ümbritsevatest inimestest on kestnud väga sageli aastakümneid. Need masendavad emotsioonid kord tugevnevad ja siis leebuvad, kuid pea alati tulevad tagasi, muutudes iga korraga aina kestvamaks ja jõulisemaks.
Kurb lugu on see, et depressioon ei ole väidetavalt üldse mitte ainult täiskasvanud ja ületöötanud inimeste kogemus. Muremõtted, madal energiatase ja justkui koorem õlgadel võib meid kanda läbi elu, saades alguse noores lapsepõlveeas. Aina vanemaks kasvades võtame omaks ühiskonnas levivad arusaamad eesmärkide seadmisest, saavutamisest, edukusest ja pidevast sihtide poole liikumisest, neid tegelikult endas kandmata. Me tegutseme, kuid me ei võta omaks. Ja see paneb meile alateadlikult peale pinge, mis kulmineerub depressiooniks.
Sageli on algus lapsepõlves
Eneselegi teadmata algab väga paljudel inimestel depressioon juba lapsepõlves. Kevin meenutab oma kogemust, mil ta andis vande mitte kunagi enam mängida, elust rõõmu tunda ja lõbutseda. See oli hetk, mil ta 8-aastasena pidi oma 10-kuuse õe parki jalutama viima, kuid mänguhoos veeres vanker mäest alla põõsasse. Paanikas, mis teda tabas, kui ta mõtles, et tappis oma õe, palvetas ta kogu südamest, et õde oleks elus ning andis alateadlikult vande enam mitte kunagi niimoodi hoolimatult mängida. “Sellest ajast peale sulgusin ma endasse, olin vaikne ja eemalolev ega tundnud elust rõõmu,” teab mees.
Taolisi endassesulgumisi ja alateadlikke vandeid on näha juba inimesele peale vaadates. Mõned lapsed kilkavad ja on süütult rõõmsameelsed, samal ajal kui nende eakaaslased on tõsised ja mornid. Mõne lapse ja nooruki silmad on kurvad ja õlad kössis, justkui kannaks nad endaga rasket koormat. Sageli kannavadki, emotsionaalset koormat, mis on neile peale pandud või omaks võetud nii alateadlikult, et tavaliselt sellele lähedale ei jõuagi. Ja nii võibki depressioon alata varases nooruses, olles meiega aastast aastasse, muudkui suurenedes ja süvenedes. “Kogemused ja vanded salvestuvad rakumällu, kust me neid ilma spetsiaalse tehnikata kätte ei saa,” ütleb Kevin Billet.
Paranemine läbi spetsiaalse seminari
Mis on see viis ja meetod, millega me saaksime kontrollida, kas tõesti on meie pideva negatiivsuse, närvilisuse ja eluisu puudumise põhjuseks nö krooniline depressioon, mis on alguse saanud lapsepõlvest? Ning kuidas seda rakumälu siis muuta, vabastada ja mõne positiivsemaga asendada?
“Läbi Rännaku meetodi jõudsin oma rakumällu salvestunud momendini. Suutsin selle kõigepealt tuvastada, seejärel sellega tööd teha ja vabastada ning siis hakkas kaduma ka depressioon. Leidsin endas elurõõmu taas üles,” tutvustab Kevin enda teekonda.
Olles Rännaku meetodi looja Brandon Baysi elukaaslane ja partner, on ta selle meetodiga süvitsi kokku puutunud. “Mind hakkas huvitama just depressiooni teema ning kuidas läbi Rännaku saaks seda moodsa elu fenomeni leevendada,” ütleb ta. “Hakkasin selle teemaga sügavamalt tegelema.” Nüüdseks on Kevin Billet välja töötanud spetsiaalse seminari Värvid Ellu, mis keskendub depressioonile ja masendusele ning mille kõik harjutused on eesmärgiga kõigepealt tuvastada ja seejärel vabastada osalejate rakumällu salvestunud depressiivseid emotsioone.
“Rännak ja Värvid Ellu seminaril kasutatavad harjutused on väga tõhus meetod, kuidas saada rasketest depressiivsetest emotsioonidest vabaks,” ütleb esmakordselt seminari eesti keeles läbi viiv Joonas Saks, Rännaku Eesti ja Skandinaavia juht. Joonas on veendunud, et Värvid Ellu seminaril osalejad saavad tunda tõelist vabadust ja olla need, kes nad päriselt on, vabastades oma hinge igasugustest piirangutest ja blokeeringutest. “Me leiame üles need kohad, mil depressioon alguse sai ja tegeleme nende ümber muutmisega,” sõnab ta.
Esmakordselt eesti keeles toimuvale seminarile Värvid Ellu on oodatud just need inimesed, kes tunnevad, et nad muretsevad liiga palju, satuvad kergesti konflikti iseenda ja teistega, on masenduses, kurvad ja depressiivsed ning kes tunnevad ületöötamise märke. “See on seminar neile, kes tahavad tunda elust rõõmu ja naeratada rohkem!” ütleb Joonas Saks.
Seminar Värvid Ellu toimub 18.-20.märtsil Tallinnas. Registreerimisinfo leiab Rännaku kodulehelt www.rannak.ee
Autor: Getter Orusalu
Loe ka kirjastuselt Pilgrim ilmunud Brandon Baysi raamatut “Rännak”
Kuula Brandon Baysi intervjuud Alkeemia Akadeemia sündmuselt Raadio 2 saates “Hallo, Kosmos!”
