Miks ma usun, et ma pole piisav ega saa hakkama? Miks kannan endas süü- ja häbitunnet? Miks tunnen, et mind pole kellelegi vaja? See on kasvatuse tulemus. Väikelapsena oleme kõik rohkem kui 25 000 korda kuulnud täiskasvanud inimestelt, millised me oleme. See on korralik ajupesu, mis on hinge haavad löönud. Kollektiivses plaanis tavatseb eestlane kogu oma rahvast tihti ohvrina identifitseerida ja ohvrirolli sissejuurdunud orjarahva mentaliteediga õigustada. Oled sa märganud, et kui sina kedagi millestki süüdistad, siis seesama inimene süüdistab sind samas asjas? Elus aga süüdlasi pole, on ainult kannatajad ja kõik inimlikud kannatused tulenevad viiest hingehaavast, kirjutab kanada terapeut Lise Bourbeau raamatus „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline mina,“ (Pilgrim 2023). Nende haavade peitmiseks ja hirmust järjekordse hülgamise, maha jätmise, alanduse, reetmise ja ebaõigluse ees kanname maske – põgenik, sõltuv, masohhist, kontrollija ja rigiidne. Need maskid aitavad meil ellu jääda ja keeruliste oludega kohaneda. Meie kehad ei valeta aga kunagi ja peegeldavad täpselt seda, mis hinges toimub. Enesekaitse eesmärgil loodud maskid ilmnevad inimese kehaehituses ja välimuses.
Mistahes hingehaava peamiseks põhjuseks on meie suutmatus aktsepteerida ja enesele andeks anda seda, mida me teeme endale või teistele. Endale on raske andeks anda, sest me ei anna endale aru, et süüdistame ennast. Me heidame teistele ette seda, mida teeme endale ega soovi seda märgata.
