Tavaliselt on ärevus alatu suli. See annab tähelepanu tõmbamiseks sulle märku, kuid samas muudab su aju pudruks, kitsendab ja kangestab su keskendumisvõimet ja varjab su pilgu eest tõelisi murekohti. Pettuse abil viib ärevus su ära „praeguse“ juurest, pannes su haaratult minevikku uuesti läbi kerima ja seda kahetsema ning tuleviku pärast muretsema. See meelitab sind unustama enda asjatundlikkust ja suutlikkust armastada, luua ja rõõmu tunda. Ärevus paneb su uskuma, et oled vähem ja väiksem, kui sa tegelikult oled. Ärevus segab vahele enesest hoolimisele ja eneseaustusele, mis on vundamendina kõige muu aluseks.
Pole mingit vahet, kas pead ärevuse allikaks oma geene, enda aju vigaseid närviahelaid, varasema elu traumasid, hetkelist stressi, maailma sündmusi või tähtede seisu. Ükskõik milline sinu vaatenurk ka poleks, üks on selge: ärevus võib panna sind iseenda osas kohutavalt tundma. See võib tõkestada sinu mõtlemisvõimet. Ärevus võib kaevata su ajju suure negatiivsuse vao ja muuta võimatuks hoida positiivsest mõttest kinni kauem kui viis sekundit. See võib mõjutada su keha viisidel, mis võivad sulle meenutada sandistamist.
Kui ärevus sind haardes hoiab, tahad sa enda kehast välja saada ja mõnda teise paika ümber kolida – teha mida iganes selleks, et selle kohutava tunde käest pääseda. Kahjuks aga pole sul kuhugi minna. Sa ei saa neilt maadelt lahkuda.
Kui ärevus eriti halva pöörde võtab, ole valmis värisema, hingeldama, iiveldustunde käes kannatama, oksendama, peapöörituse, higistamise, rahutuse, närvitsemise, pingule tõmbumise, ärrituse, erutuse ja muu sellise käes vaevlema. Sul võivad tekkida raskused neelamisega ja võid tunda kurgus pidevat klompi. Võib ette tulla, et öösiti voodis krigistad sa hambaid ja rapsid jalgadega nagu kofeiini üledoosi saanud hüpiknukk. Võid liiga kiiresti hingeldada, hinge kinni hoida või tunda, nagu lõpetaksid hingamise täielikult, kui sa ei sunniks hapnikku endale kopsudesse ja sealt välja. On võimalik, et helistad kiirabisse, sest oled veendunud, et sind on tabanud südameatakk – või et oled enesevalitsust kaotamas ja hullumas. Võid tunda end tuimana või minestada, võid tunda, et oled füüsiliselt liikumatuks muudetud, roidunud, oma kehast eraldatud ja samal ajal ka sellesse talumatult lõksu jäänud.
Kõige rohkem ei tee sulle kahju mitte see kohutav tunne, mida ärevus kehas tekitab, olgu see siis mõõdukas erutus või täiemahuline paanikahoog. Me kõik suudame hakkama saada kõige ängistavamate füüsiliste tundmustega, kui teame seda, mis meiega toimub, ja kui mõistame, et see võib küll hirmus olla, kuid pole tegelikult ohtlik. Kui teame, et me ei sure sellest ja et need tunded lõpptulemusena raugevad. Aga kui meis areneb välja hirm hirmu enda ees, oleme omadega läbi. Kui oleme kindlad, et me „ei kannata“ niimoodi tundmist välja, üritame hirmu eest peitu pugeda, selle eest täiskiirusel plehku panna ning selle vastu küünte ja hammastega võidelda. Hirm kasvab kõige selle puhul ainult suuremaks ja tugevamaks – ja paneb meid ennast aina väiksema ja nõrgemana tundma.
Mida rohkem sa üritad hirmu peletada (võimatu unistus), selle asemel et hirmu kõrval tegutsema õppida, seda halvemini sa ennast tunned. Sa lased hirmul takistada end tegemast seda, mida sul teha tuleb. Sa hakkad end täiesti ekslikult nägema nõrga ja katkise inimesena, mitte tugeva, pädeva isikuna, kellel lihtsalt juhtuvad olema liiga mõjusad hirmureaktsioonid.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Harriet Lerneri raamatust „Hirmutants“.
