Hormoon kortisooli hommikused madalamad ja õhtused kõrgemad tasemed annavad oma panuse vanemaealiste inimeste elujõuetusse ja nõrkusesse.
Vastavad tulemused toodi välja ajakirjas Journal of Clinical Endocrinology & Metabolism ilmunud artiklis. Sellist elujõuetust iseloomustavad tahtmatu kaalukaotus, kurnatus ja väsimus, füüsiline inaktiivsus, aeglane kõnnak ja madal haardetugevus. Neuroendokriinne funktsioon (sh hormoon kortisooli eritumine) annavad olukorra kujunemisse oma panuse, selle täpsemad bioloogilised mehhanismid on aga suurel määral veel ebaselged.
Kortisool järgib tavaliselt kindlat päevast mustrit ehk selle hormooni tasemed on kõrgeimad hommikul ja madalaimad öösel. Saksa teadlaste poolt läbi viidud uuringu põhjal seostuvad kortisooli eritamise regulatsioonihäired ehk hommikuse ja õhtuse taseme suhte madalamad väärtused vanemaealiste inimeste elujõuetusega.
Uuringus käsitleti 745 65-90 aasta vanust inimest, kelle süljeproovidest mõõdeti kortisooli tasemeid nii hommikusel ärkamisel, 30 minuti möödudes ärkamisest ja õhtul. Nõrkuse ja elujõuetuse üle otsustati vähemalt kolme kriteeriumi avaldumisel: kurnatus, füüsiline inaktiivsus, aeglane kõnnak, madal haardetugevus, kaalukaotus (enam kui 5 kg viimasel kuuel kuul).
Kortisooli häirunud regulatsioon seostus lihasmassi ja tugevuse kadumisega ning seega võib selle hormooni määramine anda vihjeid nõrkuse ja elujõuetuse avaldumise kohta.
Allikas: www.teadus.err.ee
