Mullast on leitud uus mükobakteri liik, mis mõjutab ajus sama tüüpi neuroneid nagu antidepressant Prozac ja tõstab seega loomulikul teel inimeste tuju. Veel üks suurepärane põhjus aed rajada ja endale ise toitu kasvatada!
Ka siis, kui sa pole eriline rohenäpp, võib rikkaliku mullaga paikades aja veetmine võimaldada sul neid häid mulla omadusi sisse hingata. Kujutle, et oled suures masenduses ning külastad arsti ja palud temalt retsepti mõne tuju tõstva ravimi jaoks. Selle asemel et kirjutada sulle retsept Prozaci või muu sarnase antidepressandi ostmiseks, soovitab arst sul end mustaks teha. Samal ajal, kui sina kaalud arsti vahetamist, selgitab ta sulle, kuidas mullaga kokku puutumine muudab aju keemilisi protsesse. Ta kirjeldab, kuidas mullas peituvad mikroobid mõjutavad sarnaselt Prozaciga teatud neuroneid. Ta selgitab, et sinu valikud on kas kallis ravim koos võimalike kõrvalnähtudega või aiandus, töötamine tagahoovis ja hullamine pargis. Tuleb välja, et sinu arst ei olegi hulluks läinud. Ta on hoopis end kursis hoidnud uusimate teaduslike leidudega teemal, kuidas looduslik keskkond meie ajutoiminguid mõjutab.
Seos mulla ja Prozaci vahel tuli teatavaks paar aastat tagasi tänu doktor Chris Lowryle ja tema kolleegidele Bristoli ülikoolist ja Londoni University College’ist. Nad viisid kokku kopsuvähihaiged tavalise ja kahjutu mullas leiduva mikroobiga, mille nimi on mycobacterium vaccae. Haigete elukvaliteet paranes ootamatult ja sellega kaasnes ka parem tuju. Uurijate arvates oli selle mõju põhjuseks patsientide ajus asuvate neuronite stimuleerimine, mis toodavad serotoniini – kemikaali, mis tekitab hea enesetunde.
Järgmise sammuna lagundasid uurijad helilainete abil m. vaccae osakesteks ja süstisid need osakesed tuimastatud hiirte hingetorru. Kontrollgrupiga võrreldes olid m. vaccae’ga kokku puutunud hiirte serotoniini tootvad neuronid aktiivsemad ja ka paljudes ajuosades oli serotoniini tase kõrgem. “Sel bakteril oli täpselt sama mõju nagu antidepressantidel”, ütles doktor Lowry. Teadlaste sõnul on võimalik mulla kasulikud omadused kätte saada ka juurvilju rohides või aiast korjatud salatit või porgandeid süües. Nende leide kajastati ka ajakirjanduses. Ajakiri Discover esitas näiteks küsimuse “Kas muld on uus Prozac?”.
Seos mulla ja Prozaci vahel sobib ka hiljutise meditsiiniteooriaga, mida kutsutakse hügieenihüpoteesiks. Selle idee järgi on tavalises mullas leiduvate bakterite, seente ja viirustega kokku puutumine varajastes eluetappides vajalik meie immuunsussüsteemi stimuleerimiseks. Kui lapsed puutuvad kokku mullas elutsevate mikroobidega, muutuvad nende immuunsussüsteemid tugevamaks. Immuunsüsteem õpib nõnda tõrjuma ka selliseid aineid nagu õietolm või lemmikloomade kõõm, mis võivad põhjustada astmat või allergiat. Uurijad on näidanud, et lastel, kes kasvavad üles mustas keskkonnas (näiteks talus), esineb hilisemas elus vähem nakkusi, astmat, allergiat ja ekseemi võrreldes lastega, kes on kasvanud linnas, kus vanemad püüavad neid iga hinna eest puhtana hoida.
Me oleme poolteist sajandit pidanud halastamatut sõda räpasusele igasuguste avalike tervisemeetmete abil nagu seda on kanalisatsioonisüsteem ja veepuhastusprogrammid. Need uuendused on olnud meeletult edukad. Tänapäeva ühiskonna keskmise eluea kasv on tingitud suuresti tänu tüüfuse ja koolera sarnastest haigustest põhjustatud surmade vähenemisele. Selliseid haigusi kutsuti 19. sajandi Ameerikas “roojahaigusteks”.
Siiski tuleb mõelda sellele, kas oleme ehk läinud liiga kaugele oma hügieeni-kinnisideega. Terve meie evolutsioonilise ajaloo vältel on meie esivanemad elanud mullaga tihedalt kokku puutudes ning meie näeme nüüd, et selle mõju ei olnud üldsegi halb. Me arenesime värskes õhus jõudsalt ja hakkame alles nüüd nägema seda hinda, mille peame maksma loodusest eraldumise eest.
Ärge muretsege. Keegi ei soovita teil enda pesemist lõpetada ega loobuda vannitoa puhastamisest. Lisaks pole meil tarvis otse hingetorru m. vaccae mikroobi süstida. Kui me läheme lihtsalt metsa kõndima, tuhnime ringi juurviljaaias või kitkume lillepeenralt umbrohtu, saame kätte hea annuse tervislikke baktereid lihtsalt nende sissehingamise teel.
“Looduspuudulikkuse häire” on väljapakutud mõiste probleemide kohta, mille me tekitame seina püstitamisega loodusliku maailma ja enda vahele. Mina näiteks olen sellele tõvele väga vastuvõtlik. Kui ma veedan liiga palju aega toas, siis muutun üha tusasemaks ja mornimaks. Sellele nähtusele on ainult üks ravim: minna jalutama, matkama või juurviljaaeda rohima. Need tegevused pole lihtsalt hobid; neist on saanud ülioluline osa minu elust ja tähtis element mu isiklikus terviseplaanis.
Kuid lapsed? Alles hiljuti tähendas mängimine ja mustaks saamine sama asja – liivakastis hullamist, mudakookide tegemist ja pargis püherdamist. Tänapäeval aga hirmutab mõte mängimise käigus mustaks saamisest paljusid lapsevanemaid. Kui aga hoida lapsed laitmatult puhtad ja pestud, võib neil hilisemas elus raskeks minna, sest ilma kokkupuuteta arvukate looduses esinevate mikroobidega võivad meie lapsed üles kasvada puuduliku ja nõrga immuunsüsteemiga. Kas võiksime kaaluda mustaks tegevate mängude keelu tühistamist meie laste tervise nimel?
Antidepressantidest ravimite kasutamine võib mõnikord siiski olla parim valik. Need ravimid võivad teha imesid ja kohati isegi elusid päästa. Kui sinu arst aga soovitab sul tuju tõstmiseks rohu võtmise asemel end mustaks teha, ära heida talle imelikku pilku. Tunne uhkust selle üle, et sinu arst on asjadega kursis.
Asjale võib läheneda ka sellest küljest: kas oled kunagi näinud õnnetut vihmaussi?
Tõlkis: Joonas Orav
Allikas: välisajakirjandus
