Ühe New Yorgi kunagise diskoloo refrään kordas: „More, more, more“ – „Enam, enam, enam.“ Just seda ju tegelikult sõltlane soovibki: pidevalt kõiki meelt muutvaid aineid enam tarvitada, sest kui on nauding, siis tahad seda ikka enam-enam-enam. Kui on reaalsusest põgenemine, siis ikka kaugemale, sügavamale, pimedamasse kohta. Kuidas sõltlasele see pidev liialdamise soov piltlikult selgeks teha?
Minu arvates on see tõesti nii, et kui soovitakse midagi muuta, tuleb teha asi nähtavaks. Kasutan seda ka oma töös. Kui inimene alustab programmis osalemist, alustamegi sõltuvusainete tarvitamise graafilise kirjeldamisega, nii-öelda kaardistame sõltuvuse/tarvitamise ajaloo.
Alustame päris algusest, sellest, kuidas alkohol või narkootilised ained inimese ellu tulid. Ma küsin tavaliselt, milline oli esimene kogemus, kus, kellega ja kuidas see toimus, kui palju joodi-tarvitati.
Inimene ise on oma käitumise hindaja. Võib olla nii, et see esimene kogemus oli väga ammu, nii et ei meenugi. Kui keegi ütleb, et ta päris esimest ei mäleta, siis palun alati meenutada seda, mida mäletatakse, sest see oli esimene teadlik kogemus. Ehk kui vanaema rääkis, et sa jõid kaheaastaselt kogemata viina laua pealt, siis see kindlasti ei ole esimene kogemus, millest me peaksime süvitsi rääkima. See, millest meie räägime, on teadlik tarvitamine.
Olen palju kuulnud, et esimesed kokkupuuted ei ole ehk olnud kõige meeldivamad. Teismelisena enne pidu veini rüübates on süda pigem pahaks läinud. Kuid üsna pea see muutub – ja alkohol, nagu ka uimastid, hakkab võrduma kiire mõnu saavutamisega. Kaif on see sõna, eks?
Esimesed kontaktid on tavaliselt eriti võimsad ja tekib n-ö esmajoobe mälu. Kui see kogemus on positiivne, nauding oli suur, jäädaksegi alateadlikult esmakogemuse tunnet terveks eluks jahtima. Üks naine meenutas, et umbes 16-aastaselt oli ta esmakordselt joovet tundnud ja hüüdnud: „Ema, see on nii hea, ma luban, et joon edaspidi kõik oma raha maha!“
Kui esmakogemus on sõltlase teekaardil ilmselt väike võnge, siis millal hakkavad need võnked järsemaks muutuma?
Kõik sõltub inimesest. Kuid üsna tihti näitab kaart, mis sünnib ju inimese enda hinnangute põhjal oma probleemile, et n-ö normaalset joomist /tarvitamist ei ole olnud inimese elus juba 20–25 aastat või üldse mitte kunagi ja juba alustades on alanud kuritarvitamine.
Sõltlase teekaardile kanname kõik sündmused, mis on mõjutanud alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Et vaat siis oli mul väga pingeline periood elus, siis ma iga päev jõin, turgutasin ennast ravimitega, turgutasin ennast narkootikumidega. Või läksin naisest või mehest lahku, siis läks joomine eriti hulluks.
Sageli tuleb väga selgelt välja ka see, millal alkohol on üle võtnud narkootikumid või narkootikumid on üle võtnud alkoholi või kas need käivad koos, üks on teisele päästikuks. Milline on see muster olnud? Mis on seda elu jooksul mõjutanud?
Isegi kui inimene on olnud palju aastaid kas liigtarvitaja või juba selgelt sõltuvuses, on ta väga hämmingus, kui oma teekaarti näeb. Kui analüüsida tarvitamise mõju erinevates eluvaldkondades – töö, haridus, karjäär, materiaalsed ja õiguslikud tagajärjed, füüsiline ja psüühiline tervis, pere, intiimsuhted, vaimsus, vaba aeg, harrastused – ja kõik see nähtavale tuua, on palju lihtsam leida endas motivatsiooni muutuse tegemiseks.
Kaart näitab piltlikult sedagi, kui pikk on olnud sõltlase elus n-ö kaotatud aeg.
Jah, inimese vanusest on sõltlasena elatud aastad nagu väljalõigatud aeg. Võime lahutada tarbimisaja tegelikust vanusest ja näeme, et kaineks saades on ta sageli emotsionaalselt oma tegelikust vanusest oluliselt maas. Sa võisid omandada sellel ajal erialasid ja oskusi, olla ema ja isa, oma meelest nagu täiskasvanud inimene, aga emotsionaalselt täiesti ebaküps, sest teatud määral – ma ütleks isegi, et väga suurel määral – emotsionaalne areng ja toimetulek eluga peatub, kui hakkad tarvitama keemilisi aineid. On üks nali, mis seda hästi iseloomustab: kaineks saades tutvusin oma naisega, kellega olen abielus olnud paarkümmend aastat, tundub päris tore inimene olevat.
Kui saame kaineks, siis, nagu eelpool juba ütlesin, läheme tagasi sellesse vanusesse, mil alustasime. Kui mõnda aega on kaine oldud, kuuleb vahel ütlemist: olen jälle nagu poisike/plikatirts. Siin tekib aga tervenemise teel oht, sest kui 55–60-aastane mees tunnetab oma emotsionaalset ebaküpsust, tekib tal küsimus, kuidas ilma aineid või alkoholi tarvitamata küpsust kiiresti saavutada ja päris maailmas elada. Selles kohas vajab inimene väga palju tuge.
Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaja Heinsalu ja Neeme Raua raamatust „Kainus“.
