Elu kui depressiooni ennetav projekt

Levinud kuid tundmatuDepressioonist räägitakse ja kirjutatakse meedias palju, statistika järgi kannatab depressiooni käes elu jooksul umbes 20% täiskasvanutest (mõnedel andmetel on see haigus tuttav lausa 60%-le), kuid põdejate jaoks ilmub ta ikka ja jälle ootamatult, justkui põhjuseta: “Minuga on kõik korras. Mitte ei saa aru, miks ma end nii halvasti tunnen?!” Pole harvad juhud, kui depressiooni sümptomeid peetakse vaid laiskuse või ületöötamise tunnuseks ega võeta midagi ette.Minagi kordasin endale aina, et mul on unistuste elu, et olen õnnelikus abielus ja asjad sujuvad kenasti. Samal ajal imestasin, miks ma koguaeg väsinud olen, miks iga väiksemgi asi mind nutma ajab või miks mu kõht pidevalt valutab. Iga päevaga vajusin aina sügavamale: ma ei jõua midagi teha, ma ei jaksa huvi tunda, mu sees on tühjus, külmus, raskus, valu, lootusetus, ahastus… Unehäired, söömishäired, keskendumishäired… Mis mõte sel kõigel üldse on? Vaatasin tühja pilguga aknast välja ja küsisin endalt: “Kas see ongi see hetk, mil inimesed panevad käe oma elu külge?”Millegipärast arvatakse ikka veel, et depressioon tabab vaid düsfunktsionaalsest perest pärit noori või krooniliste tervisehädadega kimpus olevaid vanu inimesi.