Perekonstellatsioonid aitavad lahendada põlvkondadeüleseid valukohti

Põlvkondadeüleste pereteraapiate looja psühhiaater Ivan Böszörményi-Nagy lõi mõiste „lojaalsuskonflikt“. Sellel mõistel on perekonstellatsioonides otsustav tähtsus. Et mõista, milles seisneb lojaalsuskonflikt, on kõigepealt vajalik defineerida lojaalsuse ja eetika mõisted, seejärel võtta vaatluse alla legitiimsus ja vanemlikustamine, kirjutavad Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatus “Perekonstellatsioonid”.

Lojaalsus

Lojaalsus on ustavus kellegi või millegi suhtes. See väljendub kohustustest kinnipidamises, lugupidamises aukoodeksi ja rangete moraalireeglite vastu ning enda poolt antud lubadustest kinnipidamises. See sisaldab pühendumust isikule või eesmärgile. Perepsühholoogias vaadeldakse lojaalsust peresüsteemi sees.

Terapeut Böszörményi-Nagy visiooni kohaselt on lojaalsus üks võtmeelemente, mis põhimõtteliselt teeb võimalikuks tasakaalu peresisestes suhetes, sest hoiab perekonda ühtsena.

Pereteraapiates käsitletakse sageli tingimusteta ustavust perekonna reeglitele. Enamasti on see tingimusteta ustavus, olgu siis teadlik või alateadlik, seotud suguvõsa ühe konkreetse liikmega. Meid sunnib lojaalseks jääma ellujäämisinstinkt, me tahame kuuluda oma suguvõsa hulka, selle asemel et olla sealt välja heidetud. Nii on lojaalsus keskne mõiste põlvkondadevaheliste protsesside mõistmises.

Konstellatsioon on 100% õnnestunud, kui konstelleeritava alateadlik lojaalsus on ilmsiks tulnud.

Suhte-eetika

Semantika seisukohast on eetika ja moraal teineteisele lähedased mõisted. Need on mõisted, mis tähistavad väärtuste, põhimõtete, tavade ja normide süsteemi, mis reguleerib inimeste käitumist.

Valdkondi, mida eetika hõlmab, on palju, meil ei ole siin eesmärgiks neist kõigist lähemalt rääkida. Me peatume niisiis üksnes nn normatiivsel eetikal, sellel, mis lubab moraalselt hinnata inimesi ja nende tegusid vastavalt õigluse ja headuse kriteeriumidele. Õiglus on põhiline filosoofiline, juriidiline ja moraalne printsiip.

Böszörményi-Nagy liidab oma teoreetilise seisukohaga uue paradigma: suhte-eetika. Ta vaatleb lojaalsust, usaldust ja vastastikust toetamist kui võtmeid, mis iseloomustavad peresiseseid suhteid ning säilitavad perekonda ühtsena. Selle tasakaalu alleshoidmiseks on vajalik kohustuste, teenete ja õiguste ning privileegide õiglane jaotus perekonna sees.

Suhte-eetikat oma teoorias käsitledes asetab Böszörményi-Nagy keskmesse õigluse ja ebaõigluse mõisted: eeldatavalt on pere iga liige kellegi teise pereliikme ees tänuvõlglane. Muutuste käivitajaks on nimetatud õigluse ja ebaõigluse tunne.

Peresisestes suhetes põhineb usaldus pideva vastastikuse andmise ja võtmise tasakaalul. Tervetes peredes on arved klaarid ning taoline peresisemine tasakaal saavutatud. Üldjuhul oskab iga inimene ära tunda, kui palju on ta teiselt saanud ja kohustub vaikimisi vastavalt suhte-eetika põhimõtetele õiglasel määral tagasi andma. Samas on peresid, kus arvukad kohustused on täitmata. Kui ülekaalus on ebaõiglus ja ebapiisav kompensatsioon, võib peresüsteem muutuda ebastabiilseks ning mõjutada järgmisi põlvkondi.

Tõepoolest peab iga pere oma „arveraamatut“, kui mitte kirjalikult, siis vähemalt süsteemi mälus. Mõiste „arveraamat“ kajastab, nagu saame näha järgnevas osas, „süsteemi iga liikme poolt osutatud teenete ja võlgnevuste saldot suhetes“.

Metafoori „õigluse tasakaal“ kaudu kirjeldab Böszörményi-Nagy osutatud teenete ja maksmata võlgade suhet, mis kahe inimese vahel eksisteerib. Tasakaalu taastamine ning taasleitud usaldus sõltuvad sellest, milline on kahju kannatanud partneri võimalus talle võlgnetava sissenõudmiseks ja kättesaamiseks.

Legitiimsus

Böszörményi-Nagy järgi on perekonnas „arved“ salvestatud virtuaalselt n-ö suures arveraamatus. Selles on registreeritud konkreetse perekonna kõigi liikmete, nii surnute kui elavate, kõik õiglased ja ebaõiglased teod, tasakaalustatud ja tasakaalustamata käitumised, puudujäägid ja annetused, heateod, teened ja tegematajätmised.

Suure arveteraamatu metafoori kaudu tahab Böszörményi-Nagy öelda, et perekonnas säilitatakse kõik esivanemate teod, mis paratamatult avaldavad mõju järeltulijatele. Sugupuu ootused kuuluvad normatiivse eetika valdkonda. Tegemist on õigusemõistmisega vastavalt sellele, millist käitumist peetakse moraalselt heaks ja millist halvaks, mida keegi kellelegi võlgneb, mida keegi on õiglust silmas pidades ära teeninud ning mis on konkreetse peresüsteemi jaoks põhjendatud ja vastab selle väärtustele.

Kui keegi esivanematest on minevikus toime pannud ebaõiglase teo, tunnevad järeltulijad endal olevat õiguse süüdlasele tagasi teha. Kui perekonna ühe liikme süüd ei ole lunastatud, jääb ebaõiglustunne ja tasakaaluvajadus peresüsteemi alles. See „võlg“ kandub edasi järgnevatele põlvkondadele: keegi suguvõsa liikmetest, kes selle põlvkondadeülese võla „pärib“, tunneb, et on kellelegi midagi võlgu, ning püüab minevikus tehtud kahju ühel või teisel viisil hüvitada. Nii üllatav, kui see ka ei tundu, saab esivanema poolt toime pandud ebaõiglasest teost justkui selle ühe liikme koorem: temal lasub kohustus see „arve“ klaarida või tegu mis tahes viisil kompenseerida.

Hellinger sai „suurest arveraamatust“ perekonstellatsioonideks inspiratsiooni: kui seansi ajal ilmneb suguvõsas seda tüüpi tegematajätmine või tasakaalutus, saab konstellöör kohe sekkuda. Tõsi, ta ei saa olemasolevat olematuks teha – see on võimatu –, kuid ta saab suguvõsasisese ebaõigluse nähtavale tuua ja selle sammuga muuta nimetatu edaspidist mõju pereliikmetele.

Hellinger sõnastas Armastuse korra kolm süsteemset seadust ja kolm grupidünaamikat, mis kõik on alateadlikud, ilmudes sageli välja just konstellatsioonide ajal. Neid seadusi ja grupidünaamikaid tuleb ilmtingimata arvesse võtta, et saaks sõlmed süsteemis lahti harutada ning lahenduse poole liikuma hakata.

Kolm seadust ja kolm grupidünaamikat

Hellinger tuvastas kolm süsteemset seadust, mis valitsevad inimsuhteid suguvõsas alateadlikul tasandil. Nendest seadustest peab igal juhul kinni pidama, et hoida suguvõsasisest rahulolu ja harmooniat:

Õigus rühma kuuluda. Suguvõsa kõikidel liikmetel on võrdne õigus rühma kuuluda. Kedagi ei saa välja jätta, mitte keegi ei saa keelata mõnele perekonnaliikmele talle kuuluvat kohta.

Ajaline järjestus. Tegemist on kindla ajalise hierarhiaga, millest tuleb kinni pidada: vanemad tulevad enne lapsi, mees enne naist (sest tal on peres kaitsja roll), vanem laps enne nooremat jne. Igaühel on oma koht ja oma aeg!

Andmise ja võtmise tasakaal. Sellest tasakaalust sõltub suhete vastupidavus ja jätkusuutlikkus peresüsteemis, see on inimsuhete põhielement. Ühelegi liikmele ei või kahju tekitada, kedagi ei tohi ebasoodsasse olukorda panna.

Muu hulgas esitas Hellinger ka kolm grupidünaamikat, mis toovad kaasa hulgaliselt suhtesõlmi ja alateadlikke seotusi. Need kolm dünaamikat on sageli omavahel läbi põimunud:

„Ma teen seda sinu asemel“/„Pigem mina kui sina“. Isik ohverdab end suguvõsa ühe liikme heaks. Ta imiteerib alateadlikult tolle teise inimese kannatusi, arvates, et säästab niiviisi teist. Pannes end sel viisil korra taastamise teenistusse, saab see inimene tunda end perekonnale lojaalsena. See hoiak on seotud mõistega „vanemlikustamine“.

„Ma järgnen sulle haiguses/surmas.“ Üks pereliikmetest tunneb suurt vajadust järgida mõne teise pereliikme saatust. Ta võtab omaks tolle teise vaevused ja kopeerib tema käitumist. Selline uskumus võib osutuda hukutavaks ning olla suguvõsale suureks koormaks.

„Ma lunastan sinu süüteo.“ Isik arvab end alateadlikult olevat kohustatud lunastama suguvõsa mõne teise liikme tegematajätmist või süüd. Kui keegi suguvõsast on põhjustanud teisele inimesele kahju, tekib suhtes tasakaalustamatus. Kui süüdlane oma süüd või tegematajätmist ei lunasta, võib selle kohustuse tema asemel üle võtta üks tema järglastest, kes usub, et vabastab niiviisi suguvõsa süüst. Selleks, et lepitus tõeliselt aset leiaks, peab ohver olema valmis kellegi teise süü lunastamisest loobuma ja süüdlane peab vastutuse oma tegude tagajärgede eest endale võtma.

Need kolm dünaamikat panevad meid tegutsema, sest me tahame olla ustavad oma suguvõsale. Meid paneb liikuma perekonna alateadvus, armastuse ja lojaalsuse jõud, me tegutseme oma süsteemi ellujäämise nimel. Seega on kõik meie teod süsteemi poolt juhitud ja reguleeritud eesmärgiga ajada korda see, mis enne meid on jäänud korda ajamata, ning tuua peresüsteemi jälle tasakaal. Perekonstellatsioonid lubavad seda tüüpi seotustest selgust saada, neid paremini mõista.

Vanemlikustamine

Vanemlikustamine on käitumismuster perekonnas, kus laps võtab või sunnitakse teda võtma rolli, mis normaalses olukorras kuulub vanematele. Laps võtab enda kanda palju suurema vastutuse kui see, mis on tema vanusele kohane. Ta võib võtta ema või isa rolli või mõlema rollid samaaegselt, kui nood oma kohustustega hakkama ei saa.

Kui see protsess on ajutine ja ühekordne, võib see aidata lapsel perekondlike kohustustega kohaneda. Sel juhul ei pruugi see last kahjustada, vastupidi: ta õpib, mida tähendab vastutuse võtmine. Kuid vanemlikustamine osutub hävitavaks, kui see ületab lapse ressursid ja usaldusvarud. See fenomen tekib, kui täiskasvanud manipuleerivad – kasvõi alateadlikult – laste kaasasündinud kalduvusega usaldada täielikult oma vanemaid ja neile kogu südamest pühenduda.

Lojaalsuskonflikt

Mõisted „lojaalsus“, „eetika“, „legitiimsus“ ja „vanemlikustamine“ on lahutamatud mõistest „lojaalsuskonflikt“. Kõik need mõisted on läbi põimunud kolme süsteemse seaduse ja kolme dünaamikaga, mida ülalpool esitasime.

Nagu eelnevalt nägime, paneb perekonna „arveraamat“ paika tasakaalupunkti selle vahel, mis on perekonnas antud ja mis on vastu võetud. Enamasti sünnib lojaalsuskonflikt just andmise ja võtmise paigast ära tasakaalust.

Kui peresüsteemis on hüvitamata võlgu, täitmata kohustusi või kuritarvitusi, muudavad need peresüsteemi ebastabiilseks ning kajastuvad järgnevates põlvkondades. Selgitusi nõuda on niisiis õigustatud, et taas jalule seada õigluse ja võrdsuse põhimõte.

Piisab, kui vaatame ammusest ajast pärit vimma, mida mõnes perekonnas põlvest põlve edasi antakse, lastes sel tundel jätkuvalt püsida. Mõningates Vahemere piirkondades on veritasu ikka veel aktuaalne: rühmamälu kannab hoolt selle eest, et kättemaks solvangu või mõrva eest saaks teoks kasvõi mitu põlve hiljem.

Veel üks tõenäoliselt üldisem näide on ebaõiglaselt jagatud pärandus, mille tulemuseks on see, et ebaõiglustunne kandub põlvkonnast põlvkonda. Igal juhul kerkib siin dilemma: kas jääda perekonnale lojaalseks või riskida teiste pahameelega, tõrjumisega, suguvõsast väljaheitmisega jne. Kuidas toimida?

Sellistest tasakaalust väljas olukordadest sünnibki lojaalsuskonflikt.

Lojaalsuskonfliktiga on tegemist, kui inimene on justkui lõksus kahe keerulise ja konkureeriva valiku vahel, teades, et kumbki valik ei saa olla tema jaoks hea.

Igapäevaelust võib tuua näite mehest, kes ei suuda otsustada, kas peaks olema lojaalne pigem emale või naisele. Kirjandusest meenub kohe võimatu armastus Romeo ja Julia vahel, kelle perekonnad on teineteist põlvest põlve vihanud. Või siis Rodrigue’i  dilemma, kes au nimel peab kätte maksma oma isa eest ja tapma Chimène’i isa, olles samal ajal Chimène’i armunud.

Lojaalsuskonflikt ei pruugi tingimata kaasa tuua talitlushäireid. Elus esineb taolist konflikti ikka ja jälle. Igaüks võib siin oma igapäevaelust näiteid leida. Sellistel juhtudel peame suhtuma olukorda objektiivselt ning kasutama tervet mõistust, et taas tasakaal leida.

Tõsiselt „lõhestab“ aga last näiteks selline lojaalsuskonflikt, kui laps on sunnitud valima ühe vanema armastuse teise vanema kahjuks. Arvatavasti on see lojaalsuskonfliktidest halvim, sest laps armastab võrdselt mõlemat vanemat. Lapse jaoks on vajadus vanemaid usaldada väga tähtsal kohal, kuid kui ta tohib usaldada vaid üht neist, toob see kaasa suure sisemise tasakaalutuse ning tekitab psühholoogilise arengu häireid. Selline olukord on lapse jaoks lahendamatu ja selle tagajärjed võivad olla väga tõsised.

Nähtamatut lojaalsust on keeruline lahti harutada, sest, nagu nimigi ütleb, ei pruugi see otseselt näha olla, vaid avaldub kaudselt. Nähtamatu lojaalsus võib väliselt väljenduda näiliselt ükskõikse käitumisena, otsustusvõimetusena või igapäevaelu olukordadesse vastandlike tunnetega suhtumisena.

See on üks viis maskeerida mineviku või oleviku ütlematajätmisi. „Otsige väljajäetut!“ on sellisel puhul perekonstellatsiooni võtmeküsimus.

Nähtamatu lojaalsuse mõju all olev inimene kannatab alateadlikult põlvkonnaüleste traumade all. Ükskõik kui absurdne see võib paista, püüab ta omal moel kompenseerida perekonnast „väljajäetu“ põhjustatud kahjutegusid (ebaõiglus, reetmine, isegi mõrv jne), neid omakorda korrates. Ta identifitseerib end alateadlikult esivanemaga, kes on unustatud või häbistatud, kellele on kahju tekitatud, keda on naeruvääristatud vms.

Nähtamatult lojaalne inimene võtab peaaegu patoloogilisel viisil enda kanda ühe esivanema põhjustatud kahjuteod, et neid lunastada. See missioon toob endaga enamasti kaasa arusaamatu ja irratsionaalse käitumise. See võib väljenduda korduvates ebaõnnestumistes: probleemid paarisuhtes, soovimatus ema- või isarolli vastutust võtta, võimetus end ametialaselt teostada, sõltuvus alkoholist, narkootikumidest või toidust, kalduvus jätta igapäevaelu probleemid lahendamata ja põgeneda jne.

Lojaalsuskonflikti küüsis oleval inimesel ei jää kunagi puudu põhjendustest, et õigustada oma käitumist. Ta keelab ise endale õnnestumisi, lükkab otsustamist pidevalt edasi, leiab kõikvõimalikke ettekäändeid, et mitte tegudele asuda jne. Kõik see paneb inimest küll kannatama, kuid samal ajal jääb ta mugavustsooni ega võta midagi ette.

Et lõpuks sellest „vangistusest“ pääseda, on vaja, et inimene teadvustaks, mõistaks ja võtaks omaks, miks ei taha ta enda käitumist küsimuse alla seada, ehkki see paneb teda kannatama.

On väga tähtis lubada endal teadlikult see nähtamatu lojaalsuse side katkestada, ilma et peaks reetma väärtusi, mis liidavad inimest tema perekonna ja selle ajalooga; umbsõlm lahti harutada, ilma et rikuks suhteid lähedastega. Kui anname endale loa end sellest konfliktist vabastada, alles siis saame enda eest täielikult vastutust kanda.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Bernard Fadda ja Jean Yves Kerzuleci raamatust “Perekonstellatsioonid”.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.