Üks meie aja suurimaid pettusi on kujutelm, et me võime kellekski saada ja kuskile jõuda. Selleks, et kellekski saada ja kuskile jõuda, peaksime me tarbima – haridust, moodi, toitu, kultuuri, meelelahutust. Võiksime otsida selle kujutelma loojaid väljastpoolt ja süüdistada tulnukaid, tipp-poliitikuid või superrikkaid meie meelte orjastamises, kuid kõigepealt tuleb vaadata peeglisse. Meie ise oleme oma reaalsuse loojad, me saame rääkida vaid sellest, mis leiab aset meie maailmas, seega rääkides kellekski saamisest, kuskile jõudmisest, tuleb vaadata meil otsa ainult iseendale ja oma egole.
Ego on see, kes nõuab, soovib, ihaldab, tahab. Ego soovid on lõputud, mistõttu “kellekski saades” või “kuskile jõudes” ei ole me ikka veel rahul. Ego on disainitud vallutama, kuid 99% juhtudest avastame tippu jõudes, et silmapiiril on mõni veel kõrgem tipp. Ego hoiab meid lõksus, pidevas oravarattas, millest justkui pääsu ei ole.
Ühest küljest võib väita, et ego on miski, mis sünnib koos meiega. Niipea, kui meie hinged saavad endale keha, saame ka ellujäämiseks vajalikud instinktid, mis olelusvõitluses vastupidamiseks hädavajalikud on. Millegipärast on inimene aga tehtud nii, et ellujäämiseks kaasa antud vajalikud instinktid põimuvad üheks inimmõistusega ning tagajärjeks on see, et inimesed muutuvad kõige julmemateks elusolenditeks kogu planeedil. Seda julmust toodab mõte, mis väidab meile, et me võiksime kelleski saada ja kuskile jõuda. Võiksime olla targemad, ilusamad, saledamad, rikkamad, andekamad, naljakamad, seksikamad, nooremad, edukamad jne. Nimekiri kõigest sellest, mida me inimestena justkui saavutada võiksime on lõputu. Maailm on täis ärisid, tööstusi, õppeasutusi, mis meile neid saavutamiseks vajalikke vahendeid pakuvad. Jah, ühest küljest on tore olla ilus, tark, andekas ja rikas, kuid teisest küljest on sageli varjab selle fassaadi taga end vaid üks soov – olla armastatud.
Olla armastatud on üks inimesi põhivajadus, kui see vajadus rahuldatud ei saa, siis hakkame seda vajadust alla suruma ja muutma millekski muuks, sageli muudame oma vajaduse olla armastatud saavutamisvajaduseks. Kui meid ei armastata, siis kompenseerime oma vajakajäämisega lapsepõlvest saadud kogemusega, kui vanemad kompenseerisid oma andmata jäetud armastust taskuraha, kommide, mänguasjade vmt, siis hakkame armastuse puudust kompenseerima söögi, joogi, shoppamise, reisimise või “mänguasjadega”. Juhul kui ainus viis vanematelt tunnustuse saamiseks oli esineda eriti heade tulemustega, siis teeme kõik, et olla veel tublimad, andekamad, edukamad, targemad. Me pürgime tippude poole ainult selleks, et olla armastatud, kuid tipus seistes avastame, et seal valitseb kõige suurem armastuse puudus üleüldse. Kujuta ette, kui sa oleksid maailma kõige rikkam mees, kas sa usuksid tõesti, et mõni naine sind päriselt armastab? Arvaksid tõenäoliselt, et inimesed armastavad sinu raha ning mitte sind ennast.
Võib tunduda, et rikaste maailmas on justkui julmust, õelust, konkurentsi ja ebainimlikkust rohkem, kuid kui hoolega jälgida tavainimeste käitumist, siis see maailm näib kohati salakavalam ning julmem, kui see, mis tippudes toimub. Üks naljakas seos, mis mul seostub sõnaga julmusevaba on ingliskeelne termin “cruelty free” justkui maailmas oleks võimalik midagi teha ilma, et sellel oleks tagajärgi, ilma et suudaksime elada nii, et me kahju ei teeks. Tooted, mis on kaunistatud siltidega julmusevaba, öko, puhas ja naturaalne teenivad sageli varjatud eesmärki, milleks on meie vabastamine süümepiinadest. Kindlasti on ökotoodetel omad plussid, kuid üks põhjusi, miks ökotooted nii suur hitt on, on pettekujutelm, et me võiksime saada paremateks, kui me praegusel hetkel oleme ja seda tänu sellele, et muudame oma tarbimisharjumusi, ostame midagi “kasulikku”. Palju kasulikum looduse seisukohalt oleks see, kui me ei haaraks poeriiulitelt ökotooteid, vaid kasvataksime kõik eluks vajaliku ise, alustades linast lõpetades lammastega. Kõige kasulikum on loodusele see, kui inimene elab kooskõlas oma elukeskkonnaga.
Veider nähtus minu jaoks on veganid, kes külmas kliimas elades reklaamivad end sageli kui suuri looduse armastajaid ja julmusevabaduse pooldajaid. Eesti ja maailma loodust silmas pidades oleks palju loomulikum talvel mõni metsloom maha lasta kui tuhandete kilomeetrite kauguselt lasta kinoad Eestisse transportida. Kui mitte arvestada transpordikulu ja mõju keskkonnale, siis võiks mõelda veganid sellele, et põlisrahvad, kes varasemalt kinoad omatarbeks kasvatasid, on võimetud nüüd ise kinoad kalli hinna tõttu ostma ja on sunnitud tarbima oluliselt ebatervislikumat rämpstoitu.
Me ei suuda elada ilma jälgi jätmata, me mõjutame maailma, kas me seda soovime või ei. Pettekujutelm sellest, et me võiksime olla paremad, väljendub reaalsuses kujul, et tegelikult oleme me looduse ja planeedi Maa jaoks sageli hoopis halvemad. Mida rohkem suudad sa olla nii, et sa mitte midagi ei tee, seda kasulikum oled sa planeedile Maa ja ühtlasi ka kogu inimkonna tulevikule. Kõik, mida me vajame on tegelikult käe-jala juures, me ei pea haarama poeriiulitelt kõige popimaid tuhandete kilomeetrite kauguselt lennutatud tooteid, kui meil on oma kartulid, peedid, porgandid, mustikad ja pohlad. Me ei ole sunnitud ostma väikeste hiinlaste õmmeldud sünteetilisi karusnahku, sest need oleksid justkui julmusvabad. Kui mõelda sellele, kui kaua sünteetika looduses laguneb, mida see väikeste loomade ja mikroorganismidega teeb, siis igati mõistlik on pooldada oma looduses maha lastud kvoodi rebaste nahku, mis hetkel lihtsalt maha maetakse, sest karusnaha tarbimine ei ole moes. Väkestest hiina lastest ma parem ei räägigi, mõikord tähistab “cruelty free” kõgest seda, et ühtegi looma tootmise protsessi kägus ei tapetud, ka “cruelty free” jätab maailma jälje ja sageli ei ole see jalajälg sugugi rohelisem või puhtam kui näiteks Kas sina kasutad rohkem ego või südame keelt?
Soovide täitumiseks tuleb astuda ise esimene samm ja universum tuleb teile sammuga vastu
Sina ise oled oma elu looja
