Mick Pedaja looming on segu ambient ’ist, akustilisest folgist ja new age ’ist, kus loodushääled kohtuvad elektrooniliste rütmide, hõljuvate kõlamaastike ja helimustritega. Muusiku sõnul on tema muusika inspireeritud eelkõige inimestest tema ümber, loodusest, tunnetest ja olemisest üleüldse. Mick Pedaja esitleb oma debüütalbumit”Hingake / Breathe” sel kolmapäeval Tallinnas ja laupäeval Tartus.
Kui kaua sa juba muusika kütkes oled olnud? Kuidas sinust üldse muusik sai?
Muusika kütkes olen olnud juba väiksest peale. Täpselt ei mäleta, kust pisik sisse tuli. Ilmselt lasteaiast või esimestelt Terminaatori kontsertidelt. Sõbraga mängisime rõdul bändi. Panime kõlarid põhja, asetasime toolid, astusime lavale, harjad kätte ja möll sai alata. Käisin Kehtna Põhikoolis kui ka Kehtna Kunstide koolis olevates koorides. Mingi aeg hakkas huvitama kitarr.
Alguses käisin küll muusikakoolis, kuid noodiõppimisega olin küllaltki laisk. Tundsin, et see ei ole peamine, et muusikat tunda ja seda luua. Edasi sai Raplas Thea Paluoja käe all õpitud kooris, nii soololaulu kui ka vokaalansamblis. Samal ajal tegime kahe sõbraga pehmopunkbändi. Psühho Looder oli bändi nimi. Muusika, mida tol ajal kuulasin, oli suhteliselt raju. Mida aastad edasi, seda rohkem hakkas mind huvitama pehmem muusika, ilusad harmooniad ja erinevad võimalused luua. Pikalt istusin kitarri taga. Erinevad soundid, helid, hääled tuli alles hiljuti, umbes 5-6 aastat tagasi, kui sõbra Uku Kübaraga looma hakkasime.
Milles seisneb sinu jaoks muusika võluvägi?
Muusika ongi omaette võluvägi. Ta on üks osa minust ja seda ei vahetaks mitte millegi muuga välja. Ilma muusikata väga pikalt ei suuda olla. Muusikaga saab muuta. Temaga saab edasi anda emotsioone, tundeid, kogemusi, mida massimürast kätte ei saa. Iseasi on see, kas lasta ta ligi või mitte. Muusika sünnib mitmeid erinevaid teid pidi: kitarril, sündil, linnahelidest, loodushelidest jne. Inspiratsiooni jagub ja liigub mitmeid kanaleid pidi. Mulle meeldib õhtune ja öine salapärane vaib.
Me kõik olime lummatud sinu loost “Seis”, millega sa Eesti Laulult eestimaalaste südametesse jõudsid. Nüüd ilmus sul just uus album “Hingake / Breathe”, kus ka seesama lugu peal. See on sinu täispikk debüütalbum – milline see on? Nii olemuslikult kui kõlaliselt?
Uus plaat “Hingake / Breathe” on põhimõtteliselt tõlge minu elu viimasest paarist aastast. Leiab täiesti akustilist, täiesti elektroonilist kui ka nendest mõlemast põimitud lugusid. Lood on pooleks eesti ja ka inglise keeles. Plaati aitasid mudida mitmed Eesti muusikud. Põhisüüdlased ja head sõbrad Raul Ojamaa ja Kostja Tsõbulevski – nemad produtseerisid. Marten Kuningas aitas seada sõnu, Mari Jürjens lisas imelist vokaali ning Kristjan Kallas vastutas perkussiooni poole pealt.
Kas kolmapäeva õhtul oled Kumu laval albumi esitluskontserdil üksi või kes veel sinuga laval on?
23. novembril Kumus tuleb üks üllatus. Ülejäänud aja olen laval üksi koos kitarri, sünteka ja arvutiga.
Sa joonistad ka mandalaid – miks? Mida see sulle annab?
Mandlalaid joonistan samuti õhtuti, nagu ka loon muusikat. Millegipärast meeldib nii. Mandalate joonistamine on minu teine kirg peale muusika. Samuti mulle meeldib ka pildistada, eriti looduses. Mandalad on minu jaoks väga rahustavad, ilmselt sellepärast ka neid joonistan. Igakord on mandalal erinev energia, suunatud kellelegi, millelegi. Olen teinud varem kontserti koos ühe kirjanikust kunstnikuga Raplas Loomeruumis. Tema nimi on Hele Sits. Ta tegi lilleõitest mandalat ja mina tegin samal ajal muusikat. See oli väga tore kogemus ja ühine koostöö, kindlasti teeme tulevikus veel midagi koos.
Kuidas veel end laed? Mis toidab sinu vaimu ja kosutab hinge?
Viimasel ajal olen rohkem jooksus olnud. Kuna ajan enda asju ise, siis on hea õhtuti lõõgastuda ja tõesti mitte midagi teha. Kuigi seda on raske reaalselt teha. Alati leiab midagi, millega nokitseda. Tavaliselt kui juhe jookseb kokku, siis põgeneme koos Angeelia ja Isabellaga metsa. Jalutamine ja muusika kuulamine on ühed mõnusamaid tegevused.
Mis on sinu jaoks elu mõte?
Alatasa me maadleme mingite murede, konfliktide, probleemidega igapäevaelus. Päris mitu korda on maailm kokku jooksnud, nagu meil kõigil. Pääsetee välja nõuab tööd. Mõnel rohkem, mõnel vähem. Kui olen lahendanud mõne probleemi, siis loomulikult tuleb uus peale ja hakkab jälle pihta. Samas naudin elu, naudin kasvamist ja selles olemist.
Ma ei tee aasta aega tööd sellepärast, et minna talvel kaheks nädalalaks soojale maale ja tagasitulles saada aru, et tegelikult ei nautinudki seda niiväga ja millegagi ikka rahul ei ole. “Soe maa” on meis kõigis endis. Ma tean, et lihtne on olla filosoof ja jagada tarkust, samal ajal ise maadeldes raskustega, kuid alati ei pea olema nii raske kõik. Asju saab teha armastusega, jagades ja mitte jääda üksi.
Naudi seda praegust, mis on su ümber. Isegi, kui kõik on halvasti, siis tegelikult nii halvasti ei ole. Me võime tunda kõiki tundeid – viha, armastust, kurbust, headust, soojust. Võime tunda kõike, mis puudutab meid, inimolendeid. Ei pea sahtlisse laduma ja elu lõpus avastama, et oleks saanud paremini. Sõber Felix ütles mulle kunagi, et on kaks varianti: “Are we here to drive or survive?” (“Kas me oleme siin selleks, et sõita või ellu jääda?” – toim.) . See lause paneb mind alati tegutsema, siis, kui tunnen, et laviin on seljataga ja üks suusk on alt ära tulnud.
Mis on õnne valem?
Mind teevad õnnelikuks pisiasjad ning ka samuti suured. Ärkan hommikul üles, teen silmad lahti … Pooleldi unenäos, pooleldi reaalsuses, helgivad vastu armastatu silmad ja vaatavad sind kõige armastavama pilguga vastu. See teebki mind õnnelikuks.
Minu elumõte – järgi sisetunnet, järgi valgust. Plaadi esimene lugu “Follow the light”.
Mick Pedajaga ajas juttu Ingrid Peek
Mick Pedaja debüütalbumi “Hingake / Breathe” esitluskontserdid toimuvad sel kolmapäeval, 23. novembril kell 19 Tallinnas KUMUs ja laupäeval, 26. novembril kell 19 Tartus Eesti Rahva Muuseumis. Uuri lisa facebookist.
Vaata ja kuula tema uue plaadi pealt lugu “Valgeks // To the Light”
