Et armastuse puudumine sünnitab hirmu, on just hirm selles süüdi, et loodetakse vaid iseendale ning luuakse vastavad kaitsemehhanismid. Hirmu tõttu üritab inimene elu kontrolli alla saada, selle asemel et elada. Seepärast ei saa inimene enne olla elu jaoks avatud, kui ta on oma hirmudele silma vaadanud. Inimene avaneb hirmu kaudu.
Hirm on nagu kärestik, mida läbides elujõgi tugevamalt kohisema hakkab. Kuulates oma hirme, võib saada vihje, mis suunas edasi liikuda, et elule ärgata. Teisisõnu, tehes just seda, mis hirmutab, elustub inimene tõeliselt.
