Kui me otsime märke, siis usume, et on keegi, kelle võimuses on meid aidata. Kui me ka ei oska teda näha ega kuulata, siis loodame, et ta püüab meile mingil muul moel märku anda ja vajadusel meid millegi eest hoiatada või kuhugi suunata. Kui me usume, et ta on olemas, siis ta on. Ma arvan, et ta on ka siis, kui me ei usu, on öelnud Jaan Tätte.
Kuidagi on läinud niimoodi, et minu jaoks on väga oluline märkide keel elus. See hakkas palju aastaid tagasi. Kunagi talvel oli vaja Vilsandilt üle jää minna suurele maale laulma, aga jääd õieti ei olnudki. Aga oli vaja minna. Istusin siinsamas Vilsandil kodus ja süda peksis juba sellest mõttest, et kuidas see kõik läheb. Pähe tuli mõte, et ma hakkan vaatama märke, kas miski ütleb mulle, et ära mine.
Vaatasin enda ümber ja vaatasin kohvitassi enda käes. Õues otsisin seda märki, mis keelaks mul minna. Ma ei leidnud ja hakkasingi minema. Ma läksin ja teadsin, et meres on üks väga kiire vooluga paatide jaoks süvendatud koht, kus jääd peaaegu kunagi ei teki ja ma pean sellest üle saama. Vool viis jäätükke suure hooga jäävabale avamerele. Üle selle kiirevoolulise koha tuli sõuda kummipaadiga. Vilsandlased nimetavad seda kohta Käkisilmaks.
Vedasin mööda haprat jääd kummipaati järel ja korraga avastasin, et kuigi pumpasin kodus paadi täis, oli see nüüdseks peaaegu tühjaks läinud. Muud võimalust mul aga ei olnud ja ronisin ikka sellesse pooltühja paati, lükkasin selle jää pealt vette ja hakkasin sõudma nii kiiresti, kui ma suutsin. Korraga olin ma oma lössis kummipaadiga suurel jääpangal, mis minu alla ujus ja mööda Käkisilma tormituule tõugatuna avamere poole kihutas… Ma sain välkkiirelt aru, mis võib juhtuda, kui see jääpank kannab mind sügavasse vahutavasse vette, sest selle kummipaadiga ma tagasi vastu tuult ja vastu voolu ei suuda sõuda. Ja et seda pooltühja susisevat kummipaati polegi võimalik tagasi sõuda.
Sain aru, et mu ainus võimalus praegu ellu jääda on hüpata paadist välkkiirelt välja ja loota, et varbad ulatuvad veel põhja. Hüppasin. Olin kaelani vees. Vajusin. Varbad puutusid põhja. Hoidsin paadist kinni ja esimest korda elus ütlesin ma ei tea kellele AITÄH. Niimoodi kõva häälega. Südamest.
Õhtul laulsin inimestele ja mõtlesin, et oleks peaaegu laulmata jäänud. Sellest loost ei rääkinud ma mitu aastat kellelegi, tundus, et ei tohi.
Sellest alates on juba igapäevane, et otsin kogu aeg märke. Võibolla on see minu lõbus salamäng, aga võibolla usk. Ei tea. Vahet pole.
Ühel Nepali mägimatkal nägin midagi väga ilusat ja olulist. Giid ja üks “kandja” vastutasid meie elude eest. Kohati oli mägirada väga ohtlik ja väikseimgi vihmasabin oleks võinud meie liikumise muuta võimatuks – järsud mäeküljed oleksid muutunud mudalaviinideks. Mõlemad meie saatjad olid pärit kõrgetest mägiküladest ja kandsid endas tuhandeaastasi tarkusi. Algul ma ei saanud aru, aga tähelepanelikumal vaatlemisel nägin, kuidas nad suhtlesid millegi või kellegagi, keda meie ei näinud. Väike “kandja” juhtis eemale lähenevaid pilvi ja väike giiditüdruk jälgis märke ja jättis maha märke. Tundsin, kuidas nende elu on palju kihilisem kui meil; kuidas nad tajusid reaalsusena ja endastmõistetavusena maailma, mida meie jaoks polnud olemas. Nad nägid seda ja teadsid, et ilma selleta nad ei saa hakkama.
Allikas: Jaan Tätte “Vaikuse hääl”, kirjastus Pilgrim
Loe lisaks: Märgid, mis näitavad, kas käid oma elus ikka õigel teel
Inglid sinu teel: taevast saadetud märgid hoiatavad eesootava ohu eest
