“Ei tohi midagi karta ja midagi keelatuks pidada, mida meie hing ihaldab. Kui suudate kunagi niimoodi paluda, et olete oma soovi täideminekus täiesti kindel, siis lähebki teie soov täide. Tarkus pole edasiantav. Teadmisi saab jagada, tarkust aga mitte. Seda võib leida, võib kogeda, sellele võib toetuda, selle abil imesid teha, kuid jagada ja õpetada seda ei saa,” nii ütleb oma raamatutes see peaaegu Eesti juurtega tark mees, vahendab Makarikamaa.wordpress.com
Hesse isa Johannes Hesse oli Paides sündinud baltisakslane, kes elas Eestis 11 aastat. Hesse ema Marie Gundert sündis Indias, kus ta vanemad misjonäridena töötasid – võibolla just sealt imbus Hessesse huvi India filosoofia ja budismi vastu.
Nagu kirjutab Mati Sirkel “Siddhartha” järelsõnas, ajas Hesse kõigis oma raamatuis nagu eluski ühte – õige elamise asja, mille formuleering on häbematult lihtne, mille kohaselt elada aga neetult raske: olgem meie ise, armastagem üksteist, tundkem kokkukuuluvust kõige oleva suure tervikuga ning aukartust vaimu ees, katsugem viia oma Mina suurima väärtuseni.
Hesse ütleb: “Te eeldate, et oma Minast lähtuv elu on lihtsalt egoism. Nii näib aga ainult eurooplasele, kes Minast midagi ei tea. See Mina, millega kogu mitte-Euroopa mõttemaailm tegeleb juba kolm aastatuhandet, see Mina pole üksikinimene, nagu ta end tunneb ja endale tundub, vaid iga hinge sisim, olulisim tuum, mida indialane nimetab “aatmaniks” ning mis on jumalik ja igavene. Kes leiab selle Mina, see on oma sisimas ühendatud kõiksusega, ja toimib sellega kooskõlas. Too sisim Mina on kõigil inimestel üks ja seesama – see on “mõte”. Seepärast ütleb braahman igale võõrale olendile “tat tvam asi” – see oled sina! Ta teab, et ei saa ühtegi olendit kahjustada, tegemata kahju iseendale, ja et egoismil pole mõtet.”
Faktid ütlevad, et Hermann Karl Hesse sündis Lõuna-Saksamaal tollases Württembergi kuningriigis Calwi linnas 1877. aastal. 1900-ndate alguses taasavastas ta enda jaoks budismi ja avastas teosoofia. 1910-1912 reisis palju: Austriasse, Itaaliasse, Šveitsi, Sri Lankale, Indoneesiasse, Sumatrale, Borneole, Birmasse, Indiasse. 1919 ilmus pseudonüümi Emil Sinclair all romaan “Demian” /eesti keeles 1994/, 1922 romaan “Siddhartha” /eesti keeles 1986 ja 2004/, 1927 romaan “Stepihunt” /eesti keeles 1973, 1993, 2002/, 1943 romaan “Klaaspärlimäng” /eesti keeles 1976 ja 2005/. 1946 sai Hesse Nobeli kirjandusauhinna. Ta suri 1962. aastal Šveitsis Montagnola külas 85 aasta vanusena.
“DEMIAN. EMIL SINCLAIRI NOORUSE LUGU” /1919/
· Ei tohi midagi karta ja midagi keelatuks pidada, mida meie hing ihaldab.
• Kui suudate kunagi niimoodi paluda, et olete oma soovi täideminekus täiesti kindel, siis lähebki teie soov täide.
• Iga inimese elu on tee iseenda juurde, katse leida seda teed, osutamine ühele võimalikule rajale.
• Selles on suur vahe, kas kannate maailma lihtsalt endas või olete sellest ka teadlik.
• Vaadake tulle, vaadake pilvedesse, ja niipea kui tulevad mingid aimused ning hääled teie hinges kõnelema hakkavad, andke end nende hooleks ja ärge küsige kõigepealt, kas see oleks meeltmööda ka õpetajahärrale või härra isale või armsale jumalale! Nõnda rikutaksegi end ära.
• …ja kui ma siis vihastasin, olin ma kohutav ja tegin ning ütlesin asju, mille pahelisust tunnetasin sügavalt ja põletavalt juba neid tehes ja öeldes. Siis järgnesid kahetsuse ja süümepiinade segased ja sünged tunnid, ja siis see valulik hetk, mil ma andeks palusin.
• Kui me mõnd inimest vihkame, siis vihkame tema kujul midagi, mis pesitseb meis endis. See, mida meis endis ei ole, jätab meid külmaks. Asjad, mida me näeme, on needsamad asjad, mis on meis endis.
• Miski ei ole inimesele vastumeeelsem kui käia teed, mis viib tema enese juurde!
• Kui sa tahad kellegi juures midagi saavutada ja vaatad talle äkitselt kindlal pilgul silma ja ta sellest rahutuks ei muutu, siis jäta see sinnapaika! Sa ei saavuta tema juures midagi, mitte iialgi! Kuid seda juhtub väga harva.
• Väärtust on ainult sellisel mõtlemisel, mille me muudame oma eluks.
• Saatus ja hing tähendavad ühte ja sedasama.
• On nii hea teada, et meie sees on keegi, kes kõike teab, kõike tahab, kõike paremini teeb kui me ise.
• Mida kõigest hingest sooviti, see ka läks täide… Sügavale endasse peidetud eesmärki välja rebida ja selge pildina silme ette maalida…
• Ma ei tahtnud ju muud kui püüda elada nii, nagu see mulle loomuomane oli. Miks oli see küll nii hirmus raske?
• Kui see, kes midagi hädasti vajab, endale vajaliku leiab, siis ei ole see juhus, mis talle selle annab, vaid ta ise, tema enese vajadus ja sund juhib teda selle juurde.
• Ma elan oma unelmates, ja seda sa tundsidki. Teised inimesed elavad ka unelmates, kuid mitte enda omades, selles on vahe.
• Virgunud inimestele ei olnud ühtki, ühtki, ühtki teist kohustust peale selle: otsida iseend, saada iseendas kindlaks, liikuda käsikaudu edasi omaenese teed mööda, ükskõik kuhu see ka ei viiks.
• Ta oli armastanud ja leidnud seejuures iseenda. Enamik inimesi aga armastab, et end sealjuures kaotada.
“SIDDHARTHA” /1922/
· Kõik tuli tagasi, mida lõpuni ei kannatatud, millest täielikult ei vabanetud, ikka uuesti kannatati neidsamu kannatusi.
• Paindlik valmisolek kuulda jumalikku häält omaenese südames… See selge ja kindel sisehääl, mis temas kunagi oli ärganud ja teda hiilgeaegadel juhtinud, vaikis nüüd.
• Üks sõna, üks silp… kõikide braahmanipalvete algus- ja lõppsõna – püha om, mis tähendab täiuslikkust ja lõpetatust.
• Ja kui Siddharta tähelepanelikult kuulas seda jõge, seda tuhandehäälset laulu, kui ta ei püüdnud kuulda kannatust ega naeru, kui ta oma hinge ühegi häälega ei sidunud ja oma mina ühegagi neist ei ühendanud, vaid kõiki kuulas, tervikut, ühtsust kuulis, siis koosnes tuhande hääle suur kannatus ühestainsast sõnast – see oli om, täiuslikkus.
• Ja kust aatmanit leida, kus elas ta, kus tuksus tema igavene süda? Kus mujal, kui omaenese minas, sisimas, terviklikkuses, mida igaüks eneses kannab.
• Kui keegi otsib, siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silme all.
• Ürgallikas omaenese minas – see oli tarvis leida, ainult see oli väärtuslik. Kõik muu oli otsimine, oli ekslemine, oli ringiminek.
• Kirjutamine on hea, mõtlemine parem. Tarkus on hea, kannatlikkus on parem.
• Pahandamisega pole iial midagi saavutatud… Ma ei teinud endale ega teistele halba pahandamise ja tormamisega.
• Kas polnud põhjuseks tema mina surm, et ta oli nüüd nagu laps, nii tulvil usaldust, nii vaba hirmust, nii tulvil rõõmu?
• Teadmine sellest, mis tegelikult on tarkus. See polnud midagi muud kui hinge valmisolek ja võime, salajane oskus keset elu igal hetkel ühtsuse mõtet mõelda, ühtsust tunda ja sisse hingata.
• Sellest hetkest peale loobus Siddhartha saatusega võitlemast, lakkas kannatamast. Tema näol säras selgus teadmisest, millele ei seisa enam vastu ükski tahtmine, mis tunneb täiuslikkust, mis nõustub sündmuste vooluga, elu jõega…
• Tarkus pole edasiantav. Teadmisi saab jagada, tarkust aga mitte. Seda võib leida, võib kogeda, sellele võib toetuda, selle abil imesid teha, kuid jagada ja õpetada seda ei saa.
• Maailm ei ole ebatäiuslik ega ka mitte aeglases liikumises täiuslikkuse poole, ei, ta on igal hetkel täiuslik.
· Ei ole ühelgi inimesel võimalik näha, kui kaugel on keegi oma teel.
• On vaja vaid minu heakskiitu, minu nõusolekut, mõistvat suhtumist, siis on see minu jaoks hea ega saa mulle kunagi kurja teha.
“HOMMIKUMAARÄND” /1959/
• Meeleheite aegu võtsin ma nüüd nii, nagu võetakse tugevaid kehalisi valusid: nad kannatatakse välja, kas kurtes või trotslikut, tajutakse, kuidas nad paisuvad ja kasvavad, ja ma tundsin kord raevukat, kord pilklikku uudishimu, kui kaugele see veel läheb, kui suureks valu võib veel minna.
Allikas: Sadhguru 60 imelist tarkusepärlit elust, armastusest ja õnnest
12 karmi elutõde, mida me ei soovi tunnistada, kuid mis on tõsi
22 kaunist mõtet õnnest ja õnnelik olemisest
Kas sa ainult unistad või elad juba oma unistuste elu?
