Sügis tuli ootamatult. Niiskus, tugev tuul ja vihmad, töö- ja koolistress. Perearstid rivistuvad uute haiguslainete vastuvõtmiseks. Hakkab jälle pihta?
Miks on nii, et kuigi inimesed on saanud kena suve ja justkui palju puhata, toimub sügiseti ikka ja jälle massiline haigestumine?
Lapsed kooli ja lasteaeda, tööealised jälle ninapidi kõik tööle kinnistesse ruumidesse kokku. Nüüd veel ka stress ja probleemid elektri, gaasi, kütte ja sõjaga. Millal see kõik lõpeb ja kas üldse lõpeb? Miks siis inimesed haigestuvad just sügisel ja kevadtalvel? Miks suvine puhkus, päike, meri ja maasikad ei tugevda meid?
Arstid seletavad seda üldiselt eelkõige sellega, et tuli jälle uus viiruselaine. Miks just sügisel, seda justkui seletatud pole. Kogenenumad arstid viitavad ka immuunsüsteemi nõrkusele. Viimane on ka idamaise ning muude täiend- ja alternatiivmeditsiini erialade seletus. Immuunsuse tugevdamisest rääkides lähevad aga arvamused lahku.
Inimese immuunsus on võimas kingitus meile, mis on välja arenened sajandite ja aastatuhandete jooksul.
Viirused ümbritsevad meid kogu aeg ja stressifaktorid ei kao kuhugi.
Viirused ümbritsevad meid ja on meie sees, kogu aeg ja tohutul hulgal ning teatud aastaaegadel pakub inimene kahjuks oma nõrkusega neile meeldivalt rikkaliku toidulaua. Selle asemel, et suvel puhata, tehakse kas kõvasti tööd või lastakse oma keha liigse prassimisega käest ära. Viimasel aastatel lisandus kahjurite hulka ka tugev „koroona-stress“ ja „energia-stress“. Kui need kaovad, tulevad järgmised. Materiaalne ja tehnokraatlik maailm muutub pidevalt, pakkudes alati midagi, mille pärast muretseda.
Praegusel, rohkel pillamise ja elunautimise ajal on huvitav märkida, et kokkuhoidlikum ja tasakaalukam eluviis, mis väljendub valitud toitumises, piisavas puhkuses, äärmuste vältimises, on see, mis hoiab tervist ja toetab immuunsust.
Tuleb tunnistada, et meditsiin pole peale vaktsiinide ülikiire väljatöötamise jõudnud ühelegi konsensusele viiruste ravimise suhtes ning seda seetõttu, et viiruseid tegelikult polegi võimalik ravida. Need olid, on ja jäävad ka edaspidiseks. Praktika näitab, et rohked mitmesugused vaktsineerimised ei ole parandanud olukorda – haigestutakse ikka ning tundub, et üha rohkem. Meditsiin reageerib sellele üheselt: veelgi rohkem on vaja vaktsineerida, haiglaid on juurde vaja, arste on juurde vaja, raha on juurde vaja… .
Kuid järjekorrad eriala-arstide juurde aina kasvavad ning keegi kuskil teenib üha rohkem ravimite, vaktsiinide ja haiglate varustuse müügi pealt.
Inimest ei saa eraldada loodusest ja loomulikust immuunsusest.
Probleem on hoopis selles, et inimene koos oma immuunssüsteemiga muutub üha nõrgemaks, eemaldub loodusest ja loomulikkusest. Loodusravi seisukohast on kõige aluseks ikkagi inimese immuunsüsteem, kusjuures see ei sõltu sugugi vaktsineerimisest. Inimese immuunsus on võimas kingitus meile, mis on välja arenened sajandite ja aastatuhandete jooksul. Praeguse elu kiirus, stress, mürgid, kiirgused, reostused jne. on need, mis seavad immuunsuse enneolematu testi ette.
Immuunsust ja tervist üldiselt tuleks hoida paremini, kui oma kodu, autot, aiamaad, lapselapsi vms. materiaalset, mis meie elusid praegu rohkem täidavad. Praegusel ajal annavad pillavad, elunautlevad ja muud äärmustes eluviisid enesehävitusliku tulemuse. Kokkuhoidlikum ja tasakaalukam suhtumine, mis väljendub valitud toitumises, piisavas puhkuses, äärmuste vältimises, oleks see, mis hoiab tervist ja toetab immuunsust. Idamaades on tasakaalu ja tervise hoidmise põhitõdedeks sellised soovitused nagu „väldi äärmusi“ ja „vähem on rohkem“.
Mis on ravi?
Ravida saab vaid sel juhul, kui on täpselt määratletud haiguse tegelik algpõhjus.
Ravida saab vaid sel juhul, kui on täpselt määratletud haiguse tegelik algpõhjus – miks see haigus, sümptom alguse sai. Haiguse algpõhjus ei ole haiguse enda nimi. Kogenud ravijad nii lääne- kui ida-meditsiinis kinnitavad, et põhjus pole kunagi seal, kus on valu ehk sümptom, ehk tagajärg. Seega, kui tegeletakse tagajärjega, siis me ravist rääkida ei saa, vaid tegemist on tagajärje, sümptomi mõjutamisega, allasurumisega. Valu on keha signaal näitamaks, et miski ei toimi. Haigusreaktsioonid nagu ka palavik on keha intensiivistunud enesetervendamine. Neid ei saa lihtsalt alla suruda, neid tuleb mõista.
Nii saab suhteliselt üldistavalt väita, et rohked meediareklaamid „tähelepanu, tegemist on ravimiga …“ reklaamivad kõik mitte ravimeid, vaid vabamüügis olevaid valuvaigisteid või probleemi leevendajaid, s.o. tagajärje allasurujaid.
Kuidas leida haiguse tegelikku algpõhjust – kas vaadata sügavamale või vaadata laiemalt?
Tehnika viimase sõna järgi tehtud uuringud verele ja kehale võimaldavad näha rakutasandini välja ning määrata selle alusel ülitäpselt organismi hetkeseisundi tehnilise pildi. Nii täpse, et veel kõike ei osatagi lugeda. Tänapäeva tavameditsiini peamine eesmärk on anda haigusele või probleemile nimi, et siis saaks ravijuhendi alusel määrata vastava ravi. Üha rohkem on aga näha, et probleemi tekitaja, algpõhjus jääb ikkagi tähelepanuta ja kogu aur läheb tekkinud sümptomi tuvastamisele ja ohjamisele.
Kui teile diagnoositakse mingi terviseprobleem, siis tuleks alati küsida: „Aga mis selle haiguse põhjustas, miks see probleem tekkis“. Kuna tegelikke vastuseid pole – enamuse haiguste tekkepõhjuseid tänapäeva meditsiin ei tea -, siis seletuseks kipub üha rohkem tulema „geneetiline soodumus“. Miks siis just praegusel ajastul meie geenid selliseid vempe viskama on hakanud…
Ida-meditsiin ja loodusravid tegelevad eelkõige keha funktsioonide taastamisega, käivitamisega üldiselt ning selle protsessi käigus justkui avavad inimest kiht-kihilt püüdes jõuda probleemi ja haiguse algpõhjuseni. Oma tegevuses põhinetakse inimese energeetilisele olemusele lisades sinna ka psüühilise ja filosoofilise aspekti. See tähendab, et inimest nähakse füüsilise ja vaimse tervikuna – nähakse holistiliselt. Enamus terviseprobleemidest algabki just sellest nähtamatust tsoonist.
Pole vaja tungida sügavale ja jääda kinni detailidesse, tuleb osata näha tervikut.
Tuleb osata näha tervikut.
Füüsilises kehas, kudedes on võimalik kõike küll paremini näha, katsuda, mõõta, uhkeid ja kalleid uuringuid teha, kuid kuna tegemist on enamsti tagajärjega, sümptomiga, siis hilise sekkumise tõttu ravimine on oluliselt vaevalisem või siis lausa võimatu. Pole vaja tungida sügavale ja jääda kinni detailidesse, tuleb osata näha tervikut, sest kuigi tehnokraatia on meie maailma vallutanud, on inimene jäänud endiseks – ta ei ole masin vaid energeetiline, vaimne olend füüsilises kehas oma emotsioonide, eluviiside ja suhtumisega. Muutes mõtlemist, eluviise, muutub ka meie füüsiline keha. Mitte vastupidi. Seega muutes nähtamatut, muutub ka nähtav.
Ki-Shiatsu on Jaapani ravimeetod, meditsiiniline võte, mis tugineb teoreetilisele baasile, mille koostas ja tõestas kliiniliselt Jaapani arst ja filosoof Shizuoto Masunaga. Nagu enamus idamaiseid meditsiinilisi süsteeme, võimaldab ka ki-shiatsu teraapia juba eos, veel enne haiguslike sümptomite tekkimist, märgata organismis esinevaid tasakaalutusi. Ki-Shiatsu teraapia sündis Hiina meditsiini aluspõhimõtetest ja kasutab neid, kuid on praktikas oluliselt lihtsam ja jaapanlikult efektiivne.
Nagu enamus idamaiseid meditsiinilisi süsteeme, võimaldab ka ki-shiatsu teraapia juba eos, veel enne haiguslike sümptomite tekkimist, märgata organismis esinevaid tasakaalutusi.
Ki-Shiatsu teraapia märkab organismi tasakaalutusi varakult.
Kui keha on tasakaalus, siis tema organid toimivad korrapäraselt omavahel tööd jagades nagu ühe hea ettevõtte meeskond. Kui mingis osas toimub ülekoormus ja see pingutus läheb äärmustessse ja on pikaajaline, siis on oht, et vastav töötaja, organ, väsib ning tema toimimine nõrgeneb, energeetiline tase langeb järsult. Heas meeskonnas – kehas on hea, isetasakaalustuv organite üksteist-toetav meeskond – tõttavad teised töötajad appi ning võtavad nõrkeja või töölt puuduja tegemised üle, püüavad seda kompenseerida. Mõistetavam on ehk öelda, et kehas on keskmiselt enam-vähem sama energiakogus, ning kui osad organid jäävad nõrgemaks, siis kasutavad selle energia ära teised organid, tehes tööd rohkem.
Kui see nö. asendamine jääb liiga pikaks ajaks, siis võib ka heas ettevõttes asi lõpuks kokku joosta. Pole võimalik teha mitme inimese tööd pikka aega. Keha keeles tähendab pikaaegne tasakaalutus haigestumist. Tagajärjena, haigusena, valuna kogeme seda piirkonda, kus toimus ületöötamine. Seda tsooni, kus toimus algne ülepingutus ja „ärakukkumine“, me tavaliselt ei hooma. Nii tekibki olukord, kus haigus ja sümptom ja haiguse tegelik põhjus on erinevates kohtades. Tagajärg on nähtav, põhjus mitte.
Ki-shiatsu terapeut võib lugeda teid nagu raamatut.
Ki-shiatsu teraapia käigus toimub energia tasakaalustamine organites ja meridiaanides, mis parandab keha enda isetervendamisvõimet.
Ki-shiatsu järgi, nagu ka Hiina Traditsioonilises Meditsiinis, on igal organil lisaks füüsilisele ülesandele ka oma kindel filsoofiline, psüühiline roll ja väljund. Nii on ki-shiatsu teraapia abil võimalik, tunnetades organite ja neile vastavate energiakanalite energiataset, aru saada kogu organismi seisundist. Organite erinevad ülesanded ja „iseloomud“ annavad üllatavalt täpse pildi mitte ainult inimese füüsilisest seisundist, vaid ka tema psüühikast, eluviisidest. Hea ki-shiatsu terapeut võib teid lugeda nagu raamatut. Tunnetada, millised organid toimivad hästi, millised mitte nii väga enam ja millised on juba mõnda aega väsimus-seisundis. Välja tuleb, kes on liigne muretseja, kes töötab üle, kes liigub vähe, kellel on hirmud, kes krooniliselt rahulolematu, kes on üle elanud emotsionaalseid šokke, kellel probleeme suhtlemisega, vereringega, peavaludega, külmade käte-jalgadega jne.jne.
Olulisim aga on, et ki-terapeut oskab seletada, kuidas need aspektid omavahel ja keha seisundiga seotud on – mis mida põhjustas. See omakorda annab lõpuks võimaluse jõuda ahela algusesse, ehk vestluses patsiendiga leida lõpuks algpõhjus ja seda mõjutada.
Huvitaval kombel on inimesed tihti teadlikud oma probleemide algpõhjustest, kuid on selle surunud alateadvusse, tagumisele riiulile. Kuuldes ki-shiatsu terapeudilt uuesti neid tõdesid, mida keha ausalt ja varjamatult näitab, vabaneb neis miski, muututakse teadlikumaks, „viiakse otsad kokku“ ning suudetakse uuesti muutusi oma ellu tuua.
Ki-shiatsu teraapia annab tagasi tasakaalu ja isetervendamisvõime.
Ki-shiatsu teraapias käinud kirjeldavad, et lisaks erinevate haigus-sümptomite leevendumisele-kadumisele, on nad hakanud paremini magama, muutunud rahulikumaks, jõudu on hakanud juurde tulema, on muututud otsustuskindlamaks.
Ki-shiatsu teraapia käigus toimub energia tasakaalustamine organites ja meridiaanides, mis parandab keha enda isetervendamisvõimet. Seega ki-shiatsu terapeut ei anna midagi, vaid ta on „tehnik“, „elektrik“ (tõsi küll väga tähelepanelik ja sõbralik elektrik), kes krutib paika keha enda sisemise tervendaja, parima doktori ning annab seeläbi inimesele uuesti võimaluse oma eluga edasi minna. Nüüd juba teadlikumana oma keha toimimisest.
Vastutuse oma tervise eest saab võtta vaid inimene ise ja alustada tuleb algusest – iseendast ja oma keha tundmisest.
Vastutust oma tervise eest ei saa anda teistele.
Teadlikkuse tõstmine oma kehast ja tervisest peaks algama juba lapsepõlves, koolieas. Juba noorena peaksime ise aru saama oma keha toimimisest, sellest, kuidas meie mõtlemine ja eluviisid on seotud meie keha tervisega, mitte jätma seda praeguse tehnokraatliku ja „kõiketeadva“ käsitluse hooleks. Vastutuse oma tervise eest saab võtta vaid inimene ise ja alustada tuleb algusest – iseendast ja oma keha tundmisest.
Lõpetuseks tsitaat Eesti ühelt tuntumalt ja legendaarsemalt bioenergeetikult, kätega ravijalt:
„Kui maailmas oleksid vaid keskpärased iroonilised skeptikud ja andekamad peaksid nende arvamusest hoolima, poleks maailm edasi arenenud“. /LILLE LINDMÄE/
Artikli autor Valdo Herzmann on ki-Shiatsu terapeut ja õpetaja, Yasutaka Hanamura õpilane ja MTÜ Ki-Shiatsu Ühenduse tegevjuht
Järgmine ki-shiatsu algkursus toimub 15.-16. oktoober 2022 Põlistarkuste ja Rahvaravi Koolis. Kursuse kohta loe täpsemalt siit: https://fb.me/e/1yYuW2gZe
