Omale kaaslase „vaba“ valimine on lõppkokkuvõttes alateadvuse saavutus, kellel on oma isiklik eesmärk. Ja alateadvuse põhiline soov on saada terviklikuks ning ravida terveks lapsepõlves saadud haavad. Selleks käib ta ringi oma üksikasjaliku kujutluspildiga õigest kaaslasest, otsides mitte õigeid omadusi, vaid õiget keemiat. Ja mis on see keemia? Kõigest alateadlik tõmme kellegi poole, kes meie arvates täidab meie konkreetseid emotsionaalseid vajadusi. Täpsemalt on see vajadus täita ära lapsepõlveaegsed „lüngad“, see on soov, et kaaslane rahuldaks psühholoogilised vajadused, mille me ebatäiuslikud vanemad või hooldajad lapsepõlves täitmata jätsid. Kuidas loodame seda teha? Armudes ülepeakaela kellessegi, kel on nii meie ebatäiuslike vanemate positiivsed kui ka negatiivsed omadused, kellessegi, kes vastab sügaval meis peituvale kujutisele ning kelle kehastust me alateadlikult otsime.
Mina nimetan seda peidetud vanemlikku kujutist imagoks, mis ladina keeles tähendab pilti või kujutlust. Me sepistame selle vastavalt sellele, kuidas me püüdsime lapsepõlves oma vajadusi täita ja kuidas meie hooldajad neile vajadustele reageerisid, ning meie alateadvus graveerib selle kindlasse malli. Alateadlikult tahame saada seda, mida me lapsepõlves ei saanud, kelleltki, kes sarnaneb neile, kes meile seda soovitut ei andnud.
