Enamik inimesi, kes ühest suhtest teise hüppavad, leiavad, et pingutustest hoolimata „õnnestub“ neil iga kord samade probleemide otsa sattuda. Miks?

Omale kaaslase „vaba“ valimine on lõppkokkuvõttes alateadvuse saavutus, kellel on oma isiklik eesmärk. Ja alateadvuse põhiline soov on saada terviklikuks ning ravida terveks lapsepõlves saadud haavad. Selleks käib ta ringi oma üksikasjaliku kujutluspildiga õigest kaaslasest, otsides mitte õigeid omadusi, vaid õiget keemiat. Ja mis on see keemia? Kõigest alateadlik tõmme kellegi poole, kes meie arvates täidab meie konkreetseid emotsionaalseid vajadusi. Täpsemalt on see vajadus täita ära lapsepõlveaegsed „lüngad“, see on soov, et kaaslane rahuldaks psühholoogilised vajadused, mille me ebatäiuslikud vanemad või hooldajad lapsepõlves täitmata jätsid. Kuidas loodame seda teha? Armudes ülepeakaela kellessegi, kel on nii meie ebatäiuslike vanemate positiivsed kui ka negatiivsed omadused, kellessegi, kes vastab sügaval meis peituvale kujutisele ning kelle kehastust me alateadlikult otsime.

Mina nimetan seda peidetud vanemlikku kujutist imagoks, mis ladina keeles tähendab pilti või kujutlust. Me sepistame selle vastavalt sellele, kuidas me püüdsime lapsepõlves oma vajadusi täita ja kuidas meie hooldajad neile vajadustele reageerisid, ning meie alateadvus graveerib selle kindlasse malli. Alateadlikult tahame saada seda, mida me lapsepõlves ei saanud, kelleltki, kes sarnaneb neile, kes meile seda soovitut ei andnud. Imago vastega kohtudes toimub keemiline reaktsioon ja armastus süttib. Kõik muud variandid, kõik teised ettekujutused sellest, mida me kaaslases otsime, jäävad kõrvale. Tunneme end elusa ja terviklikuna, uskudes kindlalt, et oleme nüüd kohanud inimest, kes teeb kõik korda.

Kahjuks on nii, et kuna me oleme üsna kindlalt valinud kellegi, kelle negatiivsed iseloomujooned sarnanevad meie vanemate omadega, kes meid lapsepõlves haavasid, on seekord positiivsema tulemuse saavutamise tõenäosus üsnagi väike. Tegelikult on enamik inimesi, kes ühest suhtest teise hüppavad, leidnud, et parimatest pingutustest hoolimata „õnnestub“ neil iga kord samade probleemide otsa sattuda.

Oleme nii armastust otsides kui seda hoida püüdes läbikukkumisele määratud, kuni me ei ole kaaslase otsingut viinud vastavusse oma tegelike alateadlike vajaduste ja evolutsioonilise pärandiga. Aga enamik meist ei oska seda kuidagi teha, sest meie ühiskond ei ole tänapäevase armastusabieluga kaasnevat hiiglaslikku psüühilist nihet veel teadvustanud.

Abielu ja suhted on muutunud, sest meie oleme muutunud. Ent kuna me ei ole seda muutust sõnadesse pannud ja kodifitseerinud, mängime ikka veel vanade reeglite järgi. See on tõsine möödavaatamine. Ühiskonna suutmatus probleemi märgata ja oma arusaamu avardada vastavalt psüühilisele evolutsioonile ennustab meie tsivilisatsioonile tõsiseid hädasid.

Mingil moel oleme võtnud omaks eksliku idee, et selleks, et areneda ja end muuta, tuleb lahku minna. Aga nüüd avastagem, et võimas tervenemine on võimalik läbi abielu – et abielu ei ole mitte jäik institutsioon, vaid pigem raamistik, milles toimub dünaamiline protsess.

Abielu ise, kui selles peituvaid võimalusi mõista ja kasutada, on teraapia, mida me vajame, et kasvada ja saada terviklikuks, taasleida oma sisemine rõõmurohke olemus.

Meil tuleb lihtsalt õppida suhetele õigesti lähenema. Ja et mitte ümber palava pudru käia, suhete all pean ma silmas abielu. Minu seisukoht on, et püsisuhted, kooselu ning kõik tänapäevased üksielamise variandid on suurepärane väljaõpe abieluks, aga ei asenda seda. Täielikuks arenguks ja tervenemiseks vajalikud tingimused – tähelepanu, keskendumine, turvalisus, aeg, sügav lähedus ja enda täielik peegeldamine läbi partneri – on võimalikud ainult abielus olles. Arengut aktiveerivad elemendid – vastastikustest kaitsemehhanismidest tulenev pinge, mõlema osapoole haavad, alateadlik külgetõmme – ilmnevad ainult abielus.

Kui võtame oma südameasjaks aktsepteerida teise haavu ja need terveks ravida, kui tagame oma kaaslasele kogu eluks turvapaiga, saab tema ja saame me ise taasleida omaenese algse terviklikkuse. Me ei saa end ise tervendada, samuti ei saa me terveneda avatud ebakindlates suhetes. Nii tuleb meil end harida, valmistuda ja õppida teadliku abielu teekonnaks.

Katkend on pärit kirjastuselt Pilgrim ilmunud Harville Hendrixi raamatust „Püsiva armastuse käsiraamat“.

Seotud