Lahkuminek osutub sageli hüppelauaks kärgperre ja ekspartner kuulub paratamatult kärgpere „lisavarustuse“ juurde. Ekspartneri emotsionaalne seis ja ekspartnerite omavaheline suhe mõjutab otseselt lapse kärgperre integreerumist. Mõned kärgpaarid tõmbavad väga jäiga piiri oma eelmise ja praeguse elu vahele, mille künnisest on luba üle astuda vaid lapsel. Halval juhul jääb laps ka künnise taha. Mõned aga eelistavad piiride ja müüride asemel sildu. Mis küll lapsele parim oleks? Lapsele parimad lahendused on reastatud allpool suunaga parimast halvima poole, kirjutab Katrin Saali Saul oma raamatus „Kärgpere käsiraamat“.
Suhted kärgpere ja ekspartneri vahel saavad olla viit tüüpi:
1. Ekspartnerid saavad sõbralikult läbi, teevad lapse nimel koostööd. Nad suhtlevad omavahel mõnikord ka muudel teemadel peale lastekasvatuse. Ekspartner ja uus partner saavad normaalselt läbi. Kõik kolm (või neli) täiskasvanut teevad koostööd ühtse tiimina eelmisest suhtest lapse heaolu ja harmoonilise arengu heaks. Lahkumineku paljuräägitud traumaatiline kõrvalmõju lapsele on pigem olematu. Need pered peavad sageli ühiselt tähtpäevi, lapse sünnipäevi, mõnikord veedavad koos mõne puhkusegi või nädalavahetuse.
2. Ekspartnerid saavad rahulikult läbi, teevad koostööd. Ekspartner ei saa uude suhtesse siirdunud partneri uue kaasaga läbi. Neil pole kontakti, aga nad ka ei õõnesta üksteise autoriteeti lapse silmis. Laiendatud tiimitööd küll pole, aga vanematevahelisest koostööst piisab, et laps traumeeritud ei saaks. Lapsesse mitte puutuvatel teemadel ekspartneritel puutepunkte pole, aga lapse üritustel suudavad nad rahumeelselt koos eksisteerida.
3. Ekspartnerid ei saa omavahel läbi, aga nad teevad siiski koostööd. Kumbki ekspartner elab oma elu. Koostöö hoiab ära traumad, aga mis siin salata, vanemate pinged jätavad lapse hinge oma jälje. Sageli toob kontakt ekspartnerite vahel kaasa sõnavahetuse. Laiendatud tiimitööst pole siin ja edaspidistes variantides enam juttugi.
4. Ekspartnerid ei saa läbi ja koostööd lapse nimel nad ka ei tee. Nad praktiliselt ei suhtlegi pärast lahkuminekut. Sellises õhkkonnas kasvanud lapsed võivad olla ohustatud psühholoogiliselt nii olevikus kui ka tulevikus. Selle tüübi juures esineb kõige sagedamini variant, kus üks vanem lihtsalt kaob ühel hetkel pildilt ning järelejäänud vanem saab endale üksikvanema staatuse.
Aga ei pruugi. Kui kumbki vanem annab eraldiseisvalt oma parima ega õõnesta teise vanema autoriteeti, sirguvad siiagi gruppi kuuluvad lapsed eluterveteks ja tublideks.
Selle ja järgmise tüübi juures ei räägi me enam koostöövanemlusest, vaid paralleelvanemlusest. Dr Philip Stahl kirjeldab oma raamatus „Lastekasvatus pärast lahutust“, et väikelapsed, kel puudub suhtlemisoskus, võivad mängida liivakastis paralleelselt, teineteise kõrval, aga mitte koos. Nad tegelevad mänguasjadega omapäi ega oska omavahel suhestuda. Samamoodi on paralleelne vanemlus kõrvuti vanemluse protsess, kuna ei olda võimelised koos vanemaks olema. Paralleelvanemlus tähendab üksteisest eraldumist ja kummalgi eraldi oma parima panuse andmist.
ui otsida selles variandis positiivsust, siis lapsed on pandud selles variandis sunniviisiliselt lapsepõlve kõrvalt poole kohaga diplomaatidele määratud õppesse – kuidas laveerida vaenulike jõudude vahel nii, et ise elu jääda. Mõned lapsed saavutavad selles aines meisterlikkuse, osates kasu lõigata mõlema juurest. Teistel muidugi nii edukalt ei lähe ja nad võivad jääda ise hammasrataste vahele.
5. Ekspartnerid ei saa läbi, koostööd ei tee, selle asemel nad mustavad, halvustavad, kritiseerivad, loobivad teineteise suunas pori ja pritsivad mürki.
Pori ja mürk jäävad lapselegi külge. Ei ole lapsel niiviisi hea. Siitki grupist võib kasvada täiesti normaalseks inimeseks, aga võib ka juhtuda, et lapsepõlves saadud hingehaavad tuikavad kogu ülejäänud elu, mõjutades enda partnerivalikut ja heaolu.
Üldiselt ütleb rusikareegel, et koostööle jõuavad kergemini need paarid, kelle kohta saab enne lahkuminekut öelda, et nad toimisid „piisavalt hästi“. See tähendab, et nad olid, vaatamata oma isiklikele eriarvamustele, hoolivad vanemad, nende konflikt hõõgus pigem tuha all ning ei pruukinud teistele isegi silma hakata. See ei anna küll põhjust arvata, et nad suudavad kenasti käituda oma ekspartneri uue partneriga, ent vähemalt omavahel on neil lootus jõuda kokkuleppele. Paaridel, kel aga juba enne lahkuminekut olid konfliktid väga teravad ning kõigile nähtavad, võib koostööni jõudmine olla päris keeruline. Õnneks mitte võimatu.
Kärgpere on logistika kõrgpilotaaž ja nõuab võimekat suhtlemissoont. Mida paremini sujub suhtlemine ekspartnerite vahel, seda hõlpsam on logistika, seda suurema tõenäosusega on „esimese ringi“ lapsest tingitud probleemidest pingeid kärgperes vähem. (Ega hea suhe eksiga ja õlitatult toimiv logistika laste küsimuses kärgpere probleeme nüüd olematuks ei tee. Aga pisut vähendaks neid probleeme kindlasti). Oleks lihtsustatud väita, et kärgpere toimib sedavõrd hästi, kui edukalt on läbi töötatud eelmis(t)e suh(e)te probleemid ning sellega seotud emotsioonid. Aga üldiselt saab öelda, et neis kärgperedes, kus on palju pingeid, on sageli üleval ka eelmisest suhtest lahendamata probleeme.
Autor: Katrin Saali Saul, perekonna psühhoterapeut, holistiline terapeut
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Katrin Saali Sauli raamatust „Kärgpere käsiraamat“.
