Kuigi tõde on, et emotsioonide allasurumine pole hea, ei taha sa samas, et emotsioonid su elu juhiksid. Emotsioonide allasurumise ja väljaelamise vahel on üks püha ruum – puhas kogemus. Selles seisundis sa ei suru energiat seesmiselt maha ega väljenda seda ka väliselt. Oled lihtsalt valmis südamest ja meelest tulevat energiat kogema. Kurbus surma pärast ja rõõm sünni üle tõusevad mõlemad seestpoolt üles ja toidavad su hinge. Nad puudutavad sind su olemuse sügavamate soppideni. Sina neid ei puuduta – nemad puudutavad sind. Nendega pole vaja midagi peale hakata. See kõik on vaid kingitus, millega Looja sind õnnistanud on. Meel on vaba mõtteid mõtlema ja süda on vaba tundeid tundma. See kõik tagab sulle rahuseisundi ja tänulikkuse. Nii ongi elu mõeldud olema.
Sina aga ei suuda mõtete ja emotsioonidega toime tulla. Sa sõdid neile vastu ja siis ehitad endasse ladestunud taaga ümber mingi mentaalse maailma. Sellises seisundis õnnestub sul tänu tunda vaid siis, kui saad, mida tahad või kui sul õnnestub vältida seda, mida sa ei taha. Lõpuks ärkad üles ja mõistad, et sul on vaja tööd teha, päris tööd. See töö ei ole maailmas tehtav töö, see on sisemine. Sellest tööst saab su vaimne praktika. Et saada seda, mida tahad – rõõmu, armastust, entusiasmi ja kirge igal eluhetkel – pead need ladustatud mustrid endast välja saama. Probleem on selles, et intellektuaalselt asjale lähenedes võib su mõistus üsna pea vastu hakata. Seda seetõttu, et sisemine tee ei sobi tavapäraste mõistuslike arusaamadega heaolust.
Kõik andmed, mis on mõistuses tallel, põhinevad minevikukogemustel, ja nii leiab ta, et tal on alati õigus. See tuleneb inimlikust piiratusest. Palun saa aru, et su meel arvab alati, et tal on õigus. Ta pole rumal; ta teab väga hästi oma kogemusi. Aga ta ei tea seda, mida ta kogenud ei ole – ja see on kaugelt suurem teadmiste hulk. Seepärast tark mõtleja Laozi märkiski, et tark inimene ei vaidle – miks ta peaks seda tegema? Sul on sinu mõtteviis ja teisel on tema oma. Tema elukogemus ütleb ühte, ja sinu täiesti erineval elukogemusel põhinev mõttekogum näeb teisiti. Sul pole sellegi teadmisega muud peale hakata, kui alandlikult tõdeda, et mis tahes ajahetkel omandatud informatsioon on vähem kui 0,00001 protsenti sellest, mis kõikjal toimub. See on tähtsusetu, nullilähedane. Põhimõtteliselt on sul olnud hunnik nullilähedasi kogemusi, mis ongi null. Isiklik meel aga on oma enesetähtsusega nii hõivatud, et ei taha kunagi sellise tõega silmitsi seista.
Sügavad vaimsed õpetused võtavad selle tõe omaks. Nad soovitavad sul vaadata enda ees lahti rulluvat maailma ja mõista, et kulus miljardeid aastaid, et just see hetk, milles oled, toimuda saaks. Aktsepteeri seda. Austa seda. Lase tal olla. Kõik algab sellest, et aktsepteerid reaalsust, mitte ei sõdi sellele vastu. Asi pole tegemises või mittetegemises – asi on toimuva suhtes vastuseisust loobumises. Tunnetad, mis su sees on, ja siis lased kõigel sellel, mis ladustatud samskara’de tõttu üles tuleb, minna. Pole kahtlust, et peas hakkavad hääled pajatama, et meeldib või ei meeldi. Ära kuula neid. Miks peaksidki? Need on vaid su isiklikud blokeeringud, mis reaalsust varjutavad.
Nüüd mõistad, mida sa üldse aktsepteerida või millele alistuda saad: selleks on reaalsus. Mida muud üldse on? Reaalsus on tõde, vähemalt käesoleval hetkel. See, mis on reaalne, vastandub mineviku mentaalsetele muljetele, mis on vaid jäänukmõtted. Nende mentaalsete muljetega toimetulekuks on vaja lihtsalt mõista, et need on täiesti loomulikud. Reaalsus tuleb sisse, ta põrkab su blokeeringute vastu, ja su mõistus hakkab selle ümber mõtteid keerutama. Kena, las siis nii olla – sina ei pea neid mõtteid kuulama. Nii lihtne see ongi. Kui tead, et su mõistus ei tea, mida ta kokku räägib, siis milleks teda kuulata? Nagu selgus, ei tea isiklik meel muid asju kui endasse kogutud andmeid. Need andmed on universaalse andmepanga kõrval tühisus. Need andmed, mis sinu meelde on talletatud, on statistiliselt tähtsusetud. Seepärast meel muudabki meelt nii sageli. Anna talle vaid üks kogemus juurde, ja juba ta räägib teist juttu. Huvitaval kombel jääme teda sellegipoolest alati kuulama.
Tark inimene ei salga maailma maha; ta austab enda ees avanevat reaalsust. Samamoodi, tark inimene ei hülga ka oma mõistust; ta lihtsalt ei kuula isikliku meele enesekeskset lobisemist. Isiklik meel ei lahenda su probleeme. Ta püüab anda oma parima kesk piiratud teadmisi, kuid ta pingutused ei kanna enamasti vilja.
Mis südamesse puutub, siis tark inimene laseb tal end seesmiselt vabalt väljendada, aga ei kaota end sinna ära. Mõned ütlevad: „Järgi oma südant.“ Ilmselt nad siis ei pea silmas isiklikku südant, sest igapäevaselt on seal üks paras segapuder. Õnneks on olemas kõrgem süda, mida järgida. Kui energial õnnestub neljanda tšakra keskosast ülespole voolata, siseneb ta sügavamasse kõrgemasse südamesse, mis ei muutu kunagi. Toimub pidev kauni energia ülespoole voolamine. See toob sedavõrd võimsaid õndsusevooge, et suudad vaevu välisele keskenduda. See puhub tuulena üle sinu ja sa leiad oma olemise ses kujutlusvõimet ületavas kaunis rahuseisundis. Kui saad, mida oled tahtnud, ja sind valdab rahu, on see mõistuspärane. See kõnealune rahu aga uhkab sinust üle ja jääb sinusse täiesti ilma põhjuseta ja ilma tingimusteta – see on pakkuda su kõrgemal südamel. See on su vaimse südame kingitus.
Et kogeda vaimset südant, tuleb õppida isiklikust südamest kõrgemale tõusmist. Isiklik süda on hästi tugev ja väga emotsionaalne. Isiklikust südamest läbi tungida pole kerge, kuid on võimalik. Esmalt kontrolli, kas südame reaktsioonid põhinevad toimuval reaalsusel või mõtetel. Mõtted sellest, mis minevikus valesti läks ja mis tulevikus võib valesti minna, loovad reaalsusega mittevastavaid emotsioone. Segadus, mis su südames sedasi tekkida võib, on lõputu. Kuna südames tekkivad energiad vajavad väljapääsukanalit, siis paiskuvad nad mõjutama su igapäevaelu ja tekitavad selles häireid.
Kui su emotsioonid on su ees lahti rulluva reaalsusega harmoonias, on nad enamasti tervislikud ja tõstavad su elu kvaliteeti. Kui nii meel kui ka süda on reaalsusega kooskõlas, ei paisku energiad segamini, kuna miski neid ei blokeeri. Madalamat südant läbivate blokeerimata energiate jõudu saab kasutada kõrgemasse südamesse tõusmiseks. Kuna sa ei suru alla ega ela ka välja, hakkavad sügavamad vaimsed seisundid end ilmutama. Saad ikka oma panuse anda maailmas toimuvasse, aga su tegutsemine pole enam loomult enesekeskne. See on lihtsalt kaunis hetkest hetkesse suhtlemine reaalsusega, mis teenib eluvoolu.
Sellisesse seisundisse jõudmiseks on vaja vabastada energiavoolu blokeerivad samskara’d ning neid enam mitte enda sisse vangistada. Et seda teha, õpi oma südamega ringi käima. See nõuab harjutamist, täpselt nii, nagu harjutamist nõuab klaverimäng, sport või mõni muu tegevus. Järgnevates peatükkides uurime seda protsessi sügavuti. See nõuab suhtumise muutmist: hakkad aktsepteerima, et asju juhtub ning et nad võivad su südamele haiget teha ja et peas sünnib mõtteid, mille energia tuleks endast vabastada. Sa oled nõus, et selline protsess on loomulik. Selline aktsepteeriv suhtumine erineb suuresti emotsioonide ja mõtete allasurumisest või neisse uppumisest. Lihtsalt austa südame tegemisi ja õpi neid eemalt vaatlema ja lõõgastuma. Emotsioonid võivad muutuda nägu paitavaks kergeks tuuleks – ja sa ei tee midagi, lihtsalt koged seda kogemust.
Tunnusta südant selle töö eest, mida ta teeb sinu aastatepikku kokku kogutud samskara’de väljatõrjumiseks. Su süda teeb selle töö ära – sul on vaja vaid lasta sel puhastusel aset leida. Alguses ei ole kerge silmitsi seista – ja sealjuures lõõgastunud olla – kõige sellega, mida eluaeg oled vältinud. Aga see tasub end kahtlemata ära – tasuks on armastus, vabadus ja tohutu inspiratsioon. Lõppude lõpuks oled juba nii palju valu pidanud kannatama, asja eest teist taga.
Põhiline on aga see, et oled üks kaunis olend. Oled armastus-, valgus- ja inspiratsiooniolend. Oled loodud Jumala näo järgi. Looja, kes tegi kogu universumi, elab sinu sees, aga sa ei saa sellest aru. Oled eksiteel oma arvamisega, et ümbritsevas maailmas peaks asajd kulgema mingil kindlal viisil, et sul oleks hea olla. See ongi inimlik piiratus, ja miski ei hakka tähendusrikkamal moel muutuma seni, kuni õpid elama sügavamal tasandil.
Et sellest piiratusest vabaneda, tuleb sul tööd teha, ja see töö on töö iseendaga. Rumit, 13. sajandi Pärsia poeeti tsiteerides: „Eile olin tark, tahtsin maailma muuta. Täna olen arukas, seega muudan iseennast.“
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Michael A. Singer raamatust „Köidikuist vaba elu“.
