Elades tulevikuta või tulevikuga

Kui näeme tulevikku mustades värvides, siis tulevikku meil pigem ei ole. Kuna see meile ei meeldi, siis ei soovi me ka midagi sellist endale tunnistada. Nii me väldime tulevikku või tühistame selle. Kahjuks on aga nii ka olevikus elamine keeruline. Rahu on leida raske, sest ilma tulevikuta pole meil lootust. Me väsime kiiresti ja kipume üsna ruttu kõigele käega lööma, kui meie mõtetes puudub mingilgi määral positiivne tulevikupilt, mis on meie lootuskiir. See on tõsine puudus, kui teisalt võiks tõdeda, et mida kaugemale suudame endale ette kujutada perspektiivi, seda kindlamaks muutub meie lootus. Seepärast on oluline mõtelda, kuidas leida lootusetuses lootust.

Kui suudame raskel ajal hakata kinni millestki, mis meie käesolevat hetke ja perspektiivi julgustavaga täidab, siis on meil rohkem jaksu ka raskustega toime tulla. Keerulisel ajal on igasugune täiendava jõuvaru leidmine kõrgelt hinnas. Lootus sisaldab seda jõuvaru, kuna täidab meie tuleviku positiivse kujutlusega, mille poole oleme valmis liikuma. Ilma tulevikuvaateta ei jaksaks me kuigi pikalt, eriti just raskustes vastu pidada.

Esmapilgul võib tunduda, et lootus on midagi konkreetset – näiteks ootame millegi täitumist meie plaanidele vastavalt. Kui asjad loksuvad minu soovi kohaselt paika, siis ongi lootus täitunud. Nii kinnitatakse sageli lootus mingi füüsilise muutuse või taastumise ootuse külge. Kahjuks puruneb igasugune lootus, kui oodatud tulemus jääb tulemata.

Sageli püütakse hoida lootust üleval ennast veendes positiivsetes tulemustes, kuigi tegelikult sisimas kardetakse, et asjad ei lähe igatsetud viisil. Olen kohanud küllalt perekondi, kus raskelt haige inimese ümber püüavad kõik ennast ja teisi veenda, et küll ta paraneb. Kui ka keegi peaks selle suhtes kahtlust avaldama, siis sunnitakse ta vaikima. Kahjuks kohustatakse üsna tihti vaikima just haiget ennast. Tema ju tunneb, mis ta endaga toimub, ja saab aru, kui asjad liiguvad halvemuse suunas, ning on seepärast kõige ohtlikum võltspositiivsuse põrmustaja. Sellisel puhul oleks tegelikult tarvis jagada oma muret ja hirmu, et võltslootuse asemel leida olukorraga toime tulemiseks teistsugune lootus. Vaikides me ainult peidame oma muret, aga ei lahenda seda. Alles muret väljendades saame näha, mida sellega on võimalik peale hakata.

Sageli ei ole vaikimise sund väga selgelt sõnastatud, aga kõik on vaikimisi otsustanud, et on teemasid, millest ei räägita. Siis juhtub, et tullakse haiget vaatama, aga põgenetakse sealt ruttu, sest pole millestki rääkida ja hirm on ka, et äkki tulevad veel need kõige hirmsamad teemad üles. Nii ongi mõne inimese elu viimased kuud vaikimise kuud. Oluline aeg, kus oleks palju üksteisele ütelda ja küsida, jääb kasutamata ning õhku jäävad mitmed rääkimata asjad ja lahendamata probleemid ning olulised jagamised ja sõnumid jäävad edasi andmata.

Et sellist kurba lõppu ja pettumusi vältida, on abiks mõtelda pisut rohkem lootuse teemale. Öeldakse, et lootus sureb viimasena, aga kuidas see siis päriselt õnnestuks nii, et pärast ei tuleks vägisi hoitud lootusetu lootuse asemele pettumus ja äng tegemata jäänu pärast?

Lootusel on mitu kihti, mis on meie eluga märkamatult läbi põimunud. Me võime enesele teadvustamata kasutada neid erinevaid lootuse elemente. Selle tõttu annab meil ennast ka ära petta ja hoida füüsiliste mõõdupuudega kirjeldatavat lootust ikka elus, vaatamata silmnähtavale murenemisele. Samas juhtub sageli, et füüsilise lootuse lõppedes kaotatakse igasugune lootus ja eemaldutakse kõikidest võimalustest näha oma elu mingilgi määral elamisväärsena.

Uurides lootuse kihte, näeme esmalt oma lootusi seoses füüsiliste ja materiaalsete asjadega ning seejärel suhete ja elu kogemustega ning viimaks leiame elu toetava eksistentsiaalse lootuse, mis sisaldab elu alusväärtuseid, uskumusi ning usku.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Naatan Haameri raamatust „Aeg parandab hoolitsetud hingehaavad“

Seotud

5 praktilist nippi

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.