Praegusest paremat aega ei ole

Budistlikud õpetused on suunatud inimestele, kel pole palju aega raisata. Nende hulka kuulume me kõik, ükskõik kas oleme sellest ise teadlikud või mitte. Arvamus, et meil on asjade tegemiseks hiljem piisavalt aega, on õpetuste seisukohast suurim müüt, suurim kompleks ja suurim mürk. Koos püsiva, sügavalt juurdunud kalduvusega üritada oma tegemistest pääseda, ähmastab see seisukoht meie taju ja mõtlemist. Kui teaksime, et jääme täna õhtul pimedaks, heidaksime igatsevalt viimase tõelise pilgu igale rohuliblele, igale pilvemoodustisele, igale tolmukübemele, igale vikerkaarele ja vihmapiisale – kõigele. Kui teaksime, et kaotame homme kuulmise, peaksime kalliks iga viimsetki heli, mida veel kuuleme. Vajrayana* õpetused üritavad meid aja nappuse ja inimsünni väärtuslikkuse suhtes ärkvele pelutada, kirjutab Pema Chödrön oma raamatus “Kui kõik variseb kokku“.

Vajrayana õpetustes peitub niinimetatud samaya-side, mis seob õpilase tervikkogemuse teekonnaga. Ühel hetkel, pärast paljusid arukaid küsimusi, võib õpilane viimaks tunda valmisolekut sõlmida oma õpetajaga samaya-suhe. Kui õpilane aktsepteerib ja usaldab õpetajat täielikult ning õpetaja aktsepteerib omakorda õpilast, võivad nad sõlmida tingimusteta suhte – samaya. Nii nagu õpetaja ei kaota kunagi usku õpilasesse, olgu viimane ükskõik kui suures segaduses, nii ei lahku ka õpilane kunagi mingil juhul õpetajast.

Õpilane ja õpetaja kuuluvad kokku. See on otsekui leping, mille nad sõlmivad, et koos valgustatuseni jõuda. Samaya’d nimetatakse ka „pühaks tõotuseks“ või „pühaks pühendumiseks“. Kuid selles pole midagi pühalikku. See on pühendumine tervele mõistusele – hävimatule tervele mõistusele. Samaya on kui abielu tegelikkusega, abielu laia maailmaga. Ent see on trikk. See abielu meenutab mingil määral mälukaotust. Arvame, et oleme otsustanud abielluda selle partneriga omast vabast tahtest, kuid me ei tea, et olemegi juba omavahel abielus.

Samaya on trikk, sest me usume end valida võivat, kas pühenduda tervele mõistusele või mitte. Tegelikult pole seda valikut kunagi olnudki. See on osavõtlik kavalus, trikk, mis aitab meil mõista, et väljapääsu tõesti pole. Tõepoolest, pole praegusest paremat aega. Pole olemasolevast kõrgemat teadvuse taset. Selliseid trikke kavandavad vajrayana-õpetajad vabal ajal, oma põhjalikuks, täielikuks ja üleüldiseks meeleheaks: „Millist kavalust küll kasutada, et need segaduses, hämmeldunud, taltsutamatud olendid mõistaksid, et nad on juba ärkvel, et selles osas pole valikut?“

Võiksime samaya seisukohast öelda, et valikuvõimaluste otsimine on ainus, mis ei lase meil mõista, et elamegi juba pühas maailmas. Otsides valikuvõimalusi – seninähtust paremaid vaateid, senikuuldust paremaid helisid, senisest paremat mõttemeelt –, ei suuda me taibata, et võiksime seista uhkusega keset oma elu ja mõista, et see on püha mandala. Üritame sellest veendunult välja vingerdada. Tunneme end põrnikana nõela otsas – aina rabeleme ja üritame paigalt pääseda.

Vajrayana-budismis kirjeldatakse paljusid eri samaya’sid, mis puudutavad aga kõik arusaama, mille kohaselt oleme juba tegelikkusega seotud. Need kõik meelitavad meid olukorda, kus puuduvad valikud. Kui ka iga toll meie olemusest tahab vastassuunas põgeneda, püsime ometi paigal. See on ainus viis pühasse maailma sisenemiseks. Tuleb lõpetada mõtlemine, et võime minema pääseda ja end kusagil mujal sisse seada. Selle asemel võiksime lihtsalt lõdvestuda – lõdvestuda, kui tunneme kurnatust, seedehäireid, unetust, ärrituvust, rõõmu – või ükskõik mida.

Tähtsaimad on keha, kõne ja mõttemeele samaya’d. Esimene neist tähendab seotust keha, vormi ja silmaga nähtavaga, tähendab selle juures püsimist, tähendab, et silmaga nähtava suhtes ei kaotata iial lootust.

Öeldakse, et keha, kõne ja mõttemeele samaya’d on kestvad kui jõevool. Meie tavakogemus seda ei kinnita. Meie tavakogemus muudab meid ärevaks, niipea kui meie taju eredaks muutub. Maailm muudkui ilmutab end, muudkui lehvitab ja pilgutab silma, kuid meie oleme iseendaga nii ametis, et ei pane seda tähele. Kui püsime olemasoleva juures ega anna alla, siis kogeme, kuidas terve maailm, kõik, mida näeme, muutub ülieredaks ja tugevaks, samas aga vähem kaalukaks ja rohkem läbipaistvaks. Me ei räägi, et peaksime nägeme muud kui meie ees istuvat inimest. Näeme, kas ta juuksed hoiavad püsti või on peadligi, on mustad või puhtad, kammitud või sassis. Või näeme mustasulist lindu puu otsas istumas, oksaraag nokas. Asjad, mida kogu aeg näeme, võivad meid sansaara piinarikkast oravarattast välja lennutada.

Kui püsime praeguses olukorras, siis muutub meie kogemus eredamaks ja läbipaistvamaks. Me ei saa sõnumi kohalejõudmist enam vältida. Ja see on sõnum, mida ei tõlgendata. Asjad kõnelevad enda eest ise. Punane padi ei tähenda kirge ja edasi-tagasi vupsav hiireke ei tähenda hüplikku mõttemeelt. On lihtsalt punane padi ja tooli tagant piiluv hiireke.

Sama lugu on heliga, tavalise heliga – iga heliga, mida kunagi kuuleme, alustades meid hommikul äratava kellahelinaga ja lõpetades meie kaaslase öise norskamisega. Igaüks teab, kuidas kõlavad meid katkestavad ja ehmatavad helid, kuid millist häält teeb märkmikusse kirjutav sulepea? Ja milline heli kostub selle raamatu lehekülgi pöörates? Aga sinu enda hääl? Omaenda häält on huvitav kuulda – see kõlab kui kellegi teise oma. Kuulda, mida me ütleme, ning jälgida, kuidas see liigub ümbritsevasse keskkonda ja kannab sõnumit – sellelgi on võim meid sansaara tuimusest välja tuua. Isegi kui oleme üksi, kannavad meie haigutused ja puuksud sõnumit. Seega, meid võib üles äratada iga harilik piiks või kriiks või hirnatus, iga väike mälumis- või joomis- või ükskõik milline hääl. Samaya mõtte kohaselt muutuvad helid eredateks ja läbipaistvateks, kui me ei väldi isiklikke kogemusi – kui me ei arva, et kuskil on mõni parem, innustavam, vähem ärritav või häiriv heli.

Sama kehtib ka mõttemeele kohta. Praktiseerides näeme, et mõtted ei kao, vaid muutuvad täpsemaks ja vähem oluliseks. Kui määratleme asju mõttemeele tasandil „õigete“ või „valedena“, rikume me samaya’d. Me arvame, et peame langetama mingi otsuse, et leidub mingi alternatiiv otsustamatuses püsimisele, lahenduse mitteleidmisele. Võib öelda, et mõttemeele tasandil tähendab samaya rikkumine tunnet, et peame probleemile mingi lahenduse pakkuma, või et mingi lahendus või probleem üldse eksisteerib. Ehk annab see mingi ettekujutuse, kui raske on samaya’st kinni pidada.

Samaya-sidet on kombeks võrrelda peegli puhastamisega: niipea, kui oled selle töö lõpetanud, hakkab peeglile langema uus tolm. Samaya-side on kogemuslik, selle rikkumiseks piisab tähelepanu hetkelisest hajumisest. Kuid seda saab ka otsekohe parandada, järgides meile juba tuttavat olevikuhetke tagasipöördumise juhist.

Allikas: Pema Chödron „Kui kõik variseb kokku“, kirjastus Pilgrim

Raamat sisaldab nõuandeid ja soovitusi, kuidas
• kasutada valusaid tundeid tarkuse, osavõtlikkuse ja julguse arendamiseks
• luua teistega suheldes avatust ja tõelist lähedust
• muuta oma negatiivseid käitumismustreid
• töötada kaootiliste olukordadega
• õppida edendama osavõtlikku ja mõjusat sotsiaalset tegevust

PEMA CHÖDRÖN on USA päritolu budistlik nunn, kes elab ja õpetab Põhja-Ameerika esimeses lääne inimestele loodud tiibeti kloostris Gampo Abbey’s (Cape Breton, Nova Scotia, Kanada). Ta on tunnustatud meditatsiooniõpetaja Chögyam Trungpa üks olulisemaid õpilasi ja mitme raamatu autor (nt „The Wisdom of No Escape“ ja „Start Where You Are“). Eesti keeles on 2007. aastal kirjastuselt Pilgrim ilmunud tema teos „Rahu sõja ajal“, mis õpetab rahu säilitamist kriisiaegadel.

Seotud

5 praktilist nippi kuidas meeleolu tõsta

Liitu meie uudiskirjaga ja saa 5 praktilist nippi kuidas kiiresti enda meeleolu tõsta.