Armastuse tõsiselt võtmine on radikaalne väljavaade, mis lahkneb maailmas levinud psühholoogilistest suunitlustest. See mõte pole hirmutav mitte sellepärast, nagu see oleks tähtsusetu, vaid sellepärast, et see on midagi mõõtmatut. Mõte Jumalast tekitab paljudes inimestes hirmu. Jumalalt abi palumine ei lohuta eriti, kui mõtleme Temast kui kellestki kaugelasuvast, kes on tujukas ja mõistab kohut. Aga Jumal on armastus. Oleme loodud Tema näo või meele järgi, mis tähendab, et me oleme Tema armastuse kandjad. Sellepärast nimetataksegi meid Jumala lasteks. Usume, et meie lõime Jumala, selle asemel et tunnistada, et Tema lõi meid, kirjutab Marianne Williamson oma raamatus “Tagasi armastuse juurde”.
“Kursus” ütleb, et meil on võimuprobleem. Selle asemel et tunnistada, et oleme Tema loodud armastavad olendid, arvame üleolevalt, et suudame luua iseennast ja seejärel ka Jumalat. Kuna meie ise oleme vihased ja mõistame kohut, omistame need jooned ka Jumalale. Oleme loonud Jumala enda näo järgi. Aga Jumal jääb ikka selleks, kes alati: energiaks, tingimusteta armastuseks. Ta ei mõtle vihaga ega kohut mõistes, Ta on halastus, kaastunne ja täielik leppimine.
Asi on selles, et meil on see ununenud ja oleme unustanud ka selle, kes oleme. Taipasin, et armastuse tõsiselt võtmine tähendanuks oma mõttemaailma täielikku muutmist. “Kursust imetegudes” nimetatakse meeletreeninguks, millega loobuda hirmul põhinevast mõttemaailmast ja võtta omaks armastusel põhinev mõttemaailm. Kuigi “Kursusega” tegelema hakkamisest on mul möödas üle kümne aasta, on mu meel harva jumaliku taju etaloniks. Ma ei taha mingil juhul öelda, nagu suudaksin iga elujuhtumit pidevalt armastavas valguses näha. Aga kindel on see, et kui seda teen, läheb elu lepase reega. Ja kui ma seda ei tee, jooksevad asjad liiva.
Selleks et siiralt armastada, peame loobuma oma vanadest mõttemallidest. Enamiku jaoks on ükskõik millest loobumine raske. Loobumist peetakse läbikukkumiseks – seda tehakse siis, kui sõda on kaotatud. Aga vaimne loobumine, olgugi passiivne, pole nõrkus. Tegelikult on see tugevus. See tasakaalustab meie raevu. Kuigi raev pole paha, sest see ajendab loovust, peab seda armastusega maha jahutama, et see sünnitaks vägivalla asemel harmooniat.
Jumalast lahknenud meel on unustanud enne maailma suundumist armastusega nõu pidada. Armastuseta tegutseme hüsteeriliselt. Armastuseta pole tarkust. Jumalale alistumine tähendab, et lastakse kõigest lahti ja lihtsalt armastatakse. Tunnistades, et armastus on igas olukorras tähtsaim, teostame Jumala väge. See pole metafoor, vaid tõsiasi. Kasutame oma meelt sõna otseses mõttes selleks, et Jumalaga koos luua. Teinud mõistusliku otsuse tunnistada armastuse tähtsust ja valmistuda seda kogema, pöördume kõrgema jõu poole. Heidame kõrvale harjumuspärased mõttemustrid ja laseme teistsugusel, leebemal tajul nende aset täita. See tähendabki seda, et lubame endast tugevamal jõul oma elu kujundada.
Jõudnud mõistmiseni, et Jumal on armastus, taipame, et Jumala teenimine tähendab lihtsalt armastuse käskude täitmist. Proovikivi, millega peame nüüd silmitsi seisma, on küsimus, kas armastust ikka tasub teenida. Küsimus pole enam, mis on Jumal. Nüüd küsime endalt, mis on armastus. Armastus on energia. Kuigi seda pole võimalik füüsiliste meeltega tajuda, oskavad inimesed tavaliselt öelda, kas nad tunnevad seda või mitte. Väga vähesed kogevad oma elus piisavalt armastust, sest maailm on muutunud pigem armastuseta paigaks. Me ei suudagi enam ette kujutada maailma, kus kõik kogu aeg üksteist armastaksid. Sõdu ei oleks, sest me ei tülitseks. Nälga ei oleks, sest toidaksime üksteist. Keskkonnakahjusid ei oleks, sest armastaksime iseend, oma lapsi ja planeeti selleks liiga palju, et neid hävitada. Poleks mingisuguseid eelarvamusi, tagakiusamist ega vägivalda. Poleks kurbust. Oleks ainult rahu.
Olgugi et me seda võib-olla ei teadvusta, on enamik meist vägivaldsed – mitte tingimata füüsilises, vaid vaimses mõttes. Meid on kasvatatud maailmas, kus armastus on teisejärguline, ja kus puudub armastus, seal idaneb hirm. Hirm vastandub armastusele nagu pimedus valgusele. See tähendab suurt puudust millestki eluks hädavajalikust. See on paik, kus lahvatab põrgu. Kui väikelaste eest ei hoolitseta, võivad nad haigeks jääda ja koguni surra. Üldiselt on teada, et lapsed vajavad armastust. Aga mis vanusest ei peaks inimene enam seda vajama? Vajame seda alati. Vajame õnnelikuks eluks armastust, nagu vajame hapnikku, et üldse elus püsida.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Marianne Williamsoni raamatust “Tagasi armastuse juurde”.
Oma kuulsas vaimses käsiraamatus jagab Marianne Williamson mõtisklusi, mis põhinevad raamatul “Kursus imetegudes”, arutledes selle üle, kuidas leida armastuse kaudu hingerahu.
Williamson selgitab, et igaühest võib saada imetegija, kui ta leiab endas kõikehõlmava armastuse ja väljendab seda oma igapäevaelus. Ta õpetab, et armastus on võti sisemise rahu juurde ja võimas vägi, millega leevendada suhete, töö või tervise pärast tekkinud hingevalu. Armastades muudetakse oma elu terviklikumaks ja kujundatakse oma lastele rahulikum ja õnnelikum maailm.
