Kas oled kogenud vabanemist, kui oled lahti lasknud hirmust või probleemist ning usaldanud midagi suuremat nii endas kui ka universumis? Mis motiveeris sind nendel hetkedel ja milline oli lõpptulemus?
Lõppenud nädalavahetus andis mulle võimaluse kogeda õppetunde, kuidas jääda rahvarohketes kohtades Iseendasse ning Iseendaks. Kui taipasin, et mu tähelepanu oli Iseendast väljas, st jälgisin, mida teised teevad, mõtlevad, ootavad, tahavad, siis kaotasin keskme. Punkti Iseenda kaotusele pani võrdlemine teistega. Iseenda võrdlemine on korralik Bermuda kolmnurk – peale seda oled kadunud ja enda ülesse leidmine ning kokku lappimine võtab tohutult aega ja energiat.
Joogafestivali peaesineja David Lurey rääkis, et kui üks lihas pingutab, on aktiivne (inglis k. penetrate), siis teine lihas alistub (inglis k. surrender). Ennast jälgides jõudsin arusaamiseni, et kui su ego pingutab, on aktiivne, siis su hing alistub. Kui su mõistus pingutab, siis su süda alistub. Kui su hing on aktiivne, siis ego alistub. Kui sa teed südamega, siis su mõistus alistub. Selle järelduse üle mediteerides pistis meel koguaeg vahele, küsides, kas ma tõesti arvan, et mõistus ja süda (ego ja hing) ei saa olla võrdselt aktiivsed.
Mõistsin, et olen siiani defineerinud võrdsust valesti. Tegutsemine ja alistumine ongi võrdsed, see on koostöö, et toimuks ükskõik milline liikumine. Näiteks, kui meil on vaja eesmärkide poole rühkida, siis peab naiselik energia alistuma meie sees olevale mehelikule energiale. Selle avastamine väristas mu keha, sest see seadus kehtib kõiges, see toimib meie kehades, meie energiates, meie suhetes. Arusaamine, et millelegi aktiivsemale alistumine on mootor, koostöö, mis viib sind järgmisesse punkti, pani mind kõigele teistmoodi vaatama.
Selleks, et “mootor” nagu kellavärk töötaks, tuleb jälgida, et kõik saaksid oma osa: kord üks, kord teine, kord üks, kord teine. Nagu hammasrattad. Kui üks jääb domineerima, siis mootor kiilub kinni. Võib-olla väiksemate hammasrataste kinni kiilumine suures pildis ei sega, kuid miski su mootorisüsteemis peab seetõttu kas üle- või alatöötama.
Kui ego ei alistu hingele, siis kaotad Iseenda. Kui su süda jääb kauaks peale, siis sa ei kuule mõistuse häält, mis võib öelda, et see suhe on ohtlik, näiteks oled kaotamas enda piire. Leidsin ka Yogi Bhajani tsitaadi: “On kaks viisi, kuidas tegutseda: võid tegutseda teadlikult või impulsiivselt. Mõned inimesed tegutsevad impulsiivselt ja ütlevad, et see on intuitsioon. Intuitsioon pole kunagi implusiivne. Intuitsioon on kalkuleeritud, kõikehaarav, teadlik tegevus.”
Jälgisin ennast see nädalavahetus äärmiselt suure huviga. Esialgu ei suutnudki uskuda, kui kergelt ma vanadesse mustritesse sattusin.
Võrdsuse (aktiivne, alistuv) teooriat tunnetades rullusid lahti mitmed tugevad uskumused. Näiteks pidin olude sunnil minema 1,5-aastaselt lasteaeda. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga ma olin oma kehasse talletanud uskumuse, et mulle on eluliselt vajalik teistele (lasteaiakasvatajatele) meeldida. Kui kurb ja loogiline. Ema ja isa armastavad sind. Kasvataja ei pea seda tegema.
Isegi praegu kirjutades tunnen, kuidas mul on raske hingata. Nii suur hirm pesitseb sees. See hirm oli kinni pannud ühed hammasrattad, mis töötasid selle kallal, et on eluterve jääda Iseendaks ja kõigile ei pea meeldima. Minul aga jäi hirm aktiivseks ning turvatunne alistus. Kujutan ette, et väikese lapse jaoks see oligi eluliselt vajalik nii mõelda. See hirm on (pean kahjuks tunnistama, et ikka veel) nii suur, et tal on keeruline alistuda turvatundele, mis toetab Iseendaks jäämisel.
Pean väga teadlikult tegelema uskumusega, et mulle on eluliselt vajalik teistele meeldida. See ei vasta enam ammu tõele ning ei teeni mind.
Leidsin endale sellise tehnika (287):
Mõtiskle teemal, kuidas sa suhtud alistumisesse. See, kuidas sa defineerid alistumist on see, kuidas sa seda koged. Kas sa näed seda kui alla andmist? Kas see paneb sind tundma, et asjad vajuvad kokku või lähevad hullemaks, kui sa lased sellest lahti? Või oled sa suuteline usaldama jumalikku korraldust asjades ning tundma, et alistud millelegi veel vägevamale?
Millised on sinu kogemused alistumisel? Kas oled kogenud vabanemist, kui oled lahti lasknud hirmust või probleemist ning usaldanud midagi suuremat nii endas kui ka universumis? Mis motiveeris sind nendel hetkedel alistuma ja milline oli lõpptulemus? Mis toetab sind, et sa suudaksid alistuda tihedamini?
Koge alistumist. Luba endal saada kontakti alistumise-tundega. Tee paar sügavat hingetõmmet ja lõdvesta oma keha. Sule silmad ning mine enda keskmesse. Keskendu emotsioonile, probleemile, hirmule vms, millest tahad lahti saada.
Visualiseeri see hirm (emotsioon, probleem vms) endast välja õhupalli sisse. See õhupall on sinuga ühenduses läbi päikesepõimiku või südame. Jälgi, milline on see ühendus sinu ja selle õhupalli vahel. Millisest materjalist, milliste omadustega. Seejärel tunneta, millist värvi see hirm (emotsioon, probleem vms) seal õhupallis vajab. Näiteks vajab ta rohelist. Seejärel kujuta ette, kuidas sinu pea kohal on üks roheline anum, millest ei saa roheline värv kunagi otsa.
Luba sellel rohelisel värvil minna kõigepealt endast läbi, et see saaks mööda seda ühendust täita õhupalli. Täida see õhupall selle rohelise värviga. Luba sellel värvil nii kaua õhupalli minna kuniks tunned, et see õhupall hakkab selle värviga suuremaks ja suuremaks minema. Kuniks ta on nii suur, et tuleb õrnalt sinu küljest lahti. Jälgi, kuidas see õhupall lendab minema, jälgi seda värvilist õhupalli nii kaua kuni sinu silm teda enam ei näe. Seejärel luba ka sellel ühendusel lahustuda.
Tee paar sügavat hingetõmmet, pane tähele, kuidas su kopsud täituvad õhuga ning lõdvestuvad, kui õhk väljub. Pane tähele oma jalgu, käsi ning kui oled valmis, ava silmad.
Tehnika on mixitud ginigrey.com ja Holistilise Teraapia Instituudi tehnika ning minu enda kogemustega.
Autor: Kaidi Laur
Allikas: http://catchingwish.com
Vaata ka: http://2bthankful.com/
