Sisemise rahu leidmine tuleb koos tänutunde ja armastusega

Suurema osa oma elust veedame sisemise vastupanu seisundis, olles vastu sellele, mis on. Midagi, mis on selles hetkes või praegu meie elus, ei sobi meile, me pole rahul. Tahaks, et oleks teisiti.See on väga põnev nähtus, et enamjaolt me tahame midagi muud, kui see, mis parasjagu on. Tegelikult isegi naljakas, sest selle vastu, mis hetkel on, ei saa mitte kuidagi. See on paratamatus, see on juba juhtunud, juhtub just praegu ja mitte mingilgi moel ei saa selle vastu võidelda. Niisiis jääb kaks varianti, kas alistuda ja leppida või hoida sisemist vastupanu (“Mulle see ei meeldi”, “See ei peaks nii olema”, “Ma pole rahul”). Sisemise vastupanu hoidmine on alati kannatus, tekitame pingeseisundi, öeldes “ei” sellele, mis paratamatult nii on.Et kannatust vähendada, võime õppida ütlema kõigele “jaa”, mis juhtub.