Laiemas mõttes on ego ise patoloogiline, ükskõik millise vormi ta võtab. Vaadates, mida tähendas see sõna vanakreeka keeles, saab selgeks, kui kohane on see termin ego puhul. Kuigi seda kasutatakse tavaliselt haiguse seisukorra kirjeldamisel, on see algselt tuletatud sõnast pathos (kannatus). Buddha mõistis sama asja juba 2600 aastat tagasi. Just kannatused iseloomustavad inimseisundit.
Ent ego kütkes olev inimene ei näe kannatustes kannatusi, vaid ainsat sobilikku reaktsiooni olukorrale. Oma pimeduses ei ole ego suuteline mõistma, milliseid kannatusi ta endale ja teistele põhjustab. Õnnetu-olemine on ego tekitatud mõtte- ja tundehaigus, mis on võtnud epideemia mõõtmed. See on meie planeedi keskkonnasaaste sisemine vaste. Negatiivseid seisundeid (viha, ärevus, vihkamine, vimm, rahulolematus, kadedus, kiivus jne) ei peeta mitte negatiivseks, vaid täiesti õigustatuks. Lisaks tajutakse neid ekslikult mitte enda, vaid kellegi teise või koguni mõne välise teguri tekitatutena. „Sina vastutad minu valu eest.“ See on see, millele ego vihjab.
Ego ei suuda vahet teha olukorral, oma tõlgendustel sellest olukorrast ning reaktsioonidel sellele. Võid öelda: „Kui kohutav päev“, mõistmata, et külm, tuul ja vihm (või mõni muu tingimus, millele reageerid) pole kohutavad. Need on, nagu on. Kohutav on sinu reaktsioon, sinu sisemine vastuseis neile, ning sellest vastuseisust tekkiv tunne. Shakespeare’i sõnadega öeldes: „…, sest miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks.“ Lisaks tajub ego kannatusi ja negatiivsust sageli naudinguna, sest tugevdab end teatud piirini nende varal.
Viha ja vimm tugevdavad ego näiteks üüratult, suurendades eraldatusetunnet, rõhutades teiste „teiseksolemist“ ja luues näiliselt kõigutamatu, kaljukindla „õigeolemise“ mõttelise positsiooni. Kui saaksid jälgida, millised füsioloogilised muutused toimuvad sellises negatiivses seisundis olles sinu kehas, kui halvasti see mõjub südame tööle, seede- ja immuunsüsteemile ning loendamatutele muudele keha funktsioonidele, saaks kuhjaga selgeks, et niisugused seisundid on tõepoolest patoloogilised, et need on kannatuse, mitte naudingu vormid.
Kui oled negatiivses seisundis, tahab mingi osa sinust alati seda negatiivsust, tajub seda naudinguna või usub, et saad seeläbi, mida soovid. Miks muidu tahaks keegi negatiivsuses kinni olla, ennast ja teisi õnnetuks teha ning kehas haigusi esile kutsuda? Seega, kui suudad negatiivsuse mõjuhetkel teadvustada, et miski sinus seda naudib või arvab, et see on millekski hea, hakkad sa egost vahetult teadlikuks saama. Niipea kui see juhtub, on su identiteet egolt teadlikkusele nihkunud. See tähendab, et ego kahaneb ja teadlikkus kasvab.
Kui suudad keset negatiivsust mõista: „Ma põhjustan praegu endale kannatusi“, on see piisav, et tõsta sind kõrgemale tingitud egokesksete seisundite ja reaktsioonide piiratusest. Lõputud võimalused tulevad su juurde, kui sinus on teadlikkus – sa leiad teisi, kaugelt intelligentsemaid viise erinevate olukordadega toimetulekuks. Oled vaba oma õnnetust seisundist loobuma niipea, kui mõistad, et see on ebaintelligentne.
Negatiivsus ei ole intelligentne. See tuleneb alati egost. Ego võib olla nutikas, ent mitte intelligentne. Nutikusel on omad väikesed eesmärgid. Intelligentsus näeb suuremat tervikut, kus kõik on omavahel seotud. Nutikust motiveerib omakasu ja ta on väga lühinägelik. Enamik poliitikuid ja ärimehi on nutikad. Väga vähesed on intelligentsed. Nutikusega saavutatav jääb lühiajaliseks ja osutub lõpuks alati ennasthävitavaks. Nutikus eraldab, intelligentsus hõlmab.
Allikas: Eckhart Tolle „Uus maailm“, kirjastus Pilgrim
