Ajakirjas Science ilmunud uurimuse kohaselt on viimase 50 aastaga põhjapoolkera parasvöötme metsades ja taigas iga-aastaselt ringleva süsiniku hulk kasvanud ligikaudu 32%. Nähtuse selgitamiseks ei näi piisavat süsinikdioksiidi taimede kasvu ergutavast mõjust.
Atmosfääri süsinikdioksiidi kontsentratsioon kahaneb ja kasvab regulaarselt. Kevadel toimuv taimestiku tärkamine kasvatab seotava süsiniku hulka. Kasvuperioodi lõppedes hakkab suur osa orgaanilisest ainest aga taas lagunema ja see vabaneb süsinikdioksiidina.
Teadlased on peljanud, et kliimamuutused toovad kaasa metsatulekahjude ja põudade sagenemise ning puid pöördumatult kahjustavate mardikate vohamise. Kokkuvõtlikult vähendaks see ka seostava süsiniku hulka. Kartused ei vasta aga Heather Graveni ja ta kolleegide töö põhjal vähemalt hetkel tõele. Biosfäär näib selle asemel elavnenud olevat.
Graveni töörühm tegi põhjapoolkera metsade kohal süsiniku liikumise jälgimiseks kontrolllende 2009-2011. aastal. Ajaloolise konteksti andmiseks võrdles ta kogutud andmeid 1958-1961. aastal Mauna Kea vulkaani lähistelt ja Alaskal asuvas Barrow mõõtmispunktis kogutud andmetega.
Võrreldes 50 aasta taguse ajaga kasutavad metsad igal aastal 32% ehk 1,3 miljardi tonni võrra rohkem süsinikku. Näitaja moodustab umbes kümnendiku inimeste poolt atmosfääri paistavast süsinikust ja kaks kolmandikku põhjapoolkera metsade poolt seotavast süsinikust.
Põhjapoolkera parasvöötmemetsade suurem produktiivsus selgitaks ka Keelingi kõveras nähtavaid suuremaid võnkumisi. Eelnevates töödes on leitud, et oma osa on selles mängida tundraalade metsastumises. Siiski on sellest nähtavate muutuste täielikuks selgitamiseks vajaka jäänud. Samal ajal tõstatab see küsimusi metsade enda produktiivsuse suurenemise põhjuste osas.
Süsinikdioksiidi kontsentratsiooni kasv ergutab küll teiste vajalike toiteainete olemasolul taimestiku kasvu, ent sellest nähtuse selgitamiseks ei piisa. Töörühm spekuleerib, et rolli võib mängida nii tööstuse mõjul keskkonda sattuva lämmastiku hulga kasv kui metsade üleüldine noorenemine.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: www.teadus.err.ee
