Trauma on masendust tekitanud elukogemus või sündmus. Trauma ei pea olema isiklik kogemus. Traumatiseerivalt võib mõjuda ka kellegi teise kogemuse nägemine; näiteks olles kodus perevägivalla tunnistajaks. See avaldab mõju ka siis, kui füüsiline ja verbaalne vägivald on kellegi teise vastu suunatud, kirjutab Nedra Glover Tawwab oma raamatus „Pane paika oma piirid“.
Traumat võib põhjustada:
• lähedase inimese surm
• raske avarii
• vägivald, hooletusse jätmine
• kiusamine
• hülgamine
• lahutus
• ema või isa vangiminek
Traumakogemus lülitab meie aju ja keha ellujäämise režiimile. Sellisel juhul saab ebatervetest piiridest ellujäämise vahend. Kui me usume, et meie ellujäämine sõltub meie suhetest, on just suhetes eriti raske piire kehtestada. Kui inimesel on tunne, et tal pole ühtegi muud väljapääsu, siis piiride kehtestamine ei tundu eriti aruka sammuna.
Mõlemad, nii füüsiline kui ka emotsionaalne vägivald on piiridesse sissesõitmine. Kui inimene ei tea, et selline käitumine on vale, võib ta vägivalda suhetes loomulikuks pidada. Füüsilise ja vaimse vägivalla ohvritel on väga raske enda väärkohtlejaga piire kehtestada.
Kui ohver hakkab uskuma, et on ise talle osaks saanud vägivalla eest vastutav, või kui ta hakkab vägivallatsejale kaasa tundma, tekib traumaatiline side trauma tekitanud inimesega. Traumaatiline side pärsib inimese võimet kehtestada piire, kuna ta peab ennast ise vägivalla põhjustajaks. Vägivaldsetes peredes üles kasvanud inimesed loovad traumaatilisi sidemeid suurema tõenäosusega ka hilisemas elus. Mida pikemalt vägivaldne suhe kestab, seda raskem on seda lõpetada.
Lastel tekivad traumaatilised sidemed, kui nad usuvad, et nad on süüdi selles, mis nendega kodus tehakse ja mida neile öeldakse.
Näide verbaalsest vägivallast: „Kui ma oleks paremini kuulanud, poleks ema karjunud ja mind sõimanud.“
Näide füüsilisest vägivallast: „Isa oli joonud. Ma oleks ise pidanud teadma, et temalt ei tohi midagi küsida. Kui ta joob, siis ta peksab mind. Ma ei tohi talle ette jääda.“
Täiskasvanuna võib olukord näida teistsugune, aga ka siis on võimalik luua lähedane suhe inimesega, kes on sinu suhtes vägivaldne.
Näide verbaalsest vägivallast: „Mu mehele ei meeldi küsimused; seepärast ta karjub mu peale, kui ma küsimusi esitan. Ma pean ise lahendused leidma ilma teda närvi ajamata.“
Näide füüsilisest vägivallast: „Kui mu naine on endast väljas, hakkab ta mind asjadega loopima. Ta lihtsalt ei oska raevuga teisiti toime tulla.“
Kui sind manipuleeritakse uskuma, et vägivald on sinu süü, siis on see piiride rikkumine. Vägivald pole kunagi õigustatud, ükskõik mis põhjusel. Isegi kui vägivalla toimepanija on su ema või isa, elukaaslane või keegi, keda sa usaldad, selle juurde kuulub alati manipuleerimise faktor. Vägivalda kogenud inimeste jaoks on eriti raske uskuda, et keegi teine on valmis nende ootuseid täitma.
Füüsiline hooletusse jätmine tähendab eluks vajaliku puudumist või füüsiliste vajaduste rahuldamata jätmist. Hooletusse jäetud lapsed võivad tunda nälga või näha korratud välja. Teised võivad arvata, et selle taga on rahaliste vahendite puudumine, kuid sageli pole see nii. Lapsi jäetakse hooletusse ka kodudes, kus rahalisi probleeme pole.
Emotsionaalse hülgamise puhul saab rääkida „ebapiisavast“ emotsionaalsest tähelepanust. Emotsionaalselt hülgavad lähedased ei pruugi olla halbade kavatsustega ja seetõttu kipuvad ohvrid neile kaasa tundma. Võib tunduda irooniline, kuid mõnikord on emotsionaalne hooletussejätmine liiga lähedase suhte tagajärg. Sulandumine takistab isiksuse väljakujunemist. Selle puhul hakkab inimene uskuma, et vastutab kellegi teise tunnete eest, ja seetõttu hakkab ta end kaitsma ebasoovitavate tagajärgede eest. Kuid lapse ülesanne pole vastutada lapsevanema emotsionaalsete vajaduste eest.
JÄRGNEVALT MEELDETULETUS TÄISKASVANUTELE, kes kogesid lapsepõlves emotsionaalset hüljatust. Ei olnud kunagi sinu vastutus ega ülesanne: olla mees majas, olla oma ema või isa usaldusisik, hoolitseda oma õdede ja vendade eest, õppida asju ilma vanemliku juhatuseta, säilitada rahu kaootilises kodus, saada hakkama ilma emotsionaalse toeta, vastutada lapsena arvete tasumise eest.
Lapse piire rikutakse, kui teda sunnitakse täiskasvanurolli – isegi kui see juhtub elulistel vajadustel. Justini puhul oli vaja abi väiksemate eest hoolitsemisel. Kuid selle vastutuse oleks pidanud enda kanda võtma mõni teine täiskasvanu, näiteks isa või vanaisa. Mõtle, milline kahju tekitati Justini suhetele tema vanemate ja vendadega. Tal polnud oma vendadega normaalset vendadevahelist suhet, kuna tema pidi vastutama teiste vajaduste eest. Vanemate puhul täitis ta usaldusisiku rolli ja keegi ei seisnud hea tema enda emotsionaalsete vajaduste eest.
Kui keegi meid hooletusse jätab, siis on väga raske uskuda, et see inimene meie soovidele vastu tuleb. Kaheksandas peatükis tuleb lähemalt juttu sellest, kuidas trauma mõjutab inimeste võimet piire kehtestada ja hoida.
Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Nedra Glover Tawwabi raamatust „Pane paika oma piirid“.
