Juba algusest peale tahab laps nutta ja naerda. Nutt on tema sügav vajadus. Nutu kaudu läbib ta katarsise, kirjutab Osho. Osho räägib oma raamatus „Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine“ nutu loomulikkusest ja vajalikkusest.
Last frustreerivad paljud asjad. Frustratsiooni peab olema, seda on vaja. Laps tahab midagi, aga ei oska öelda, mida, ta ei suuda seda väljendada. Laps tahab midagi, aga vanemad ei pruugi saada seda täita. Ema ei pruugi olla lapsele kättesaadav. Võib-olla ta teeb mingit muud tööd ega saa lapse eest hoolitseda. Hetkel ei pöörata lapsele tähelepanu, ja ta hakkab nutma. Ema tahab teda lohutada, sest ta on häiritud, isa on samuti häiritud, kogu perekond on häiritud.
Keegi ei taha, et laps nutaks, nutt on häiriv, kõik tahavad, et laps ei nutaks. Me võime talle meelehead anda. Ema võib anda talle mänguasja, ema võib anda talle piima – mida tahes, et ta nutt lõpetada, teda lohutada, aga laps ei tohi nutta.
Kuid nutmine on sügav vajadus. Kui laps saab nutta, tal lubatakse nutta, siis tunneb ta end värskena; ta frustratsioon on nutuga kadunud.
Muidu, kui nutta ei lasta, ei lasta ka frustratsioonil minna. Nüüd hakkab ta seda koguma, ja teie olete „kokkukogutud“ nutt. Psühholoogid räägivad teile, et te vajate „primaalkarjet“. Läänes on tänapäeval olemas teraapia, mis peab aitama teil kisendada nii südamest, et iga keharakk on sellega seotud. Kui suudate kisendada nii kõvasti, et kogu keha kisendab, siis olete vabastanud palju valu, palju kogunenud kannatusi.
Allikas: OSHO „Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine“, kirjastus Pilgrim
