Kui armastate, on see väga lihtne. Ärge küsige, kuidas, sest „kuidas“ tähendab, et te küsite meetodit, metoodikat, tehnikat – ja armastus pole tehnika. Armastage oma lapsi, nautige nende vabadust. Laske neil vigu teha, aidake neil näha, kus nad on vea teinud. Öelge neile: „Vigade tegemine pole halb. Tehke nii palju vigu kui võimalik, sest sel viisil õpite rohkem. Aga ärge tehke üht ja sama viga ikka ja jälle, sest see teeb teid rumalaks.“ Te peate välja nuputama, kuidas hetkest hetke oma lapsega olla, lubage neile võimalikult palju vabadust väikestes asjades.
Näiteks, minu lapsepõlves… ja see on olnud samasugune sajandeid, lastele on õpetatud: „Mine vara magama ja tõuse vara üles, see teeb targaks.“
Ma ütlesin isale: „Tundub kummaline: mina ei tunne end unisena, aga sina sunnid mind ikka vara õhtul magama minema.“ Ja džainistide kodudes on varajane õhtu tõesti varajane, sest õhtusöök on kell viis, hiljemalt kell kuus. Ja siis pole enam midagi teha, niisiis lähevad lapsed magama.
Ma ütlesin talle: „Minu energia pole valmis magama minema, aga sina sunnid mind magama. Ja hommikul, kui tunnen end unisena, tirid sa mu voodist välja. See on väga kummaline viis mind targaks teha! Ja ma ei näe mingit seost – kuidas ma targaks saan, kui mind sunnitakse magama, kui ma ei tunne end unisena? Tundide kaupa laman ma voodis pimeduses… seda aega oleks võinud kuidagi kasutada, loominguliselt, ja sina sunnid mind magama. Aga uni pole sinu kätes. Ma ei saa lihtsalt silmi sulgeda ja magama jääda. Uni tuleb, kui tuleb; see ei järgi sinu ega minu käske, nii et ma raiskan tundide kaupa aega.
Ja hommikul, kui end tõesti unisena tunnen, sunnid sa mind üles tõusma – kell viis – varahommikul – ja tirid mind hommikusele jalutuskäigule metsa. Ma olen väga unine ja sina tirid mind sinna. Ja ma ei saa aru, kuidas see kõik mind targaks teeb. Palun selgita mulle! Ja kuidas on paljud inimesed sellega targaks saanud? Näita mulle mõnda tarka inimest – ma ei näe siin kedagi. Ma rääkisin oma vanaisaga, ja ta ütles, et see on lollus. Kogu meie perekonnas on ta ainuke aus inimene. Ta ei hooli sellest, mida teised räägivad, ja ta ütles mulle, et see on lollus. Ta ütles: „Tarkus ei tule varakult voodisse minemisest. Ma olen kogu elu varakult voodisse läinud – seitsekümmend aastat – ja tarkus pole veel tulnud, ja ma ei usu, et see tuleks! Nüüd on aeg, et tuleks surm, mitte tarkus. Niisiis ära lase end nendel tarkustel lolliks teha.“
Ma ütlesin isale: „Mõtle see asi läbi ja palun ole ehe ja aus. Anna mulle vähemalt nii palju vabadust, et ma võin magama minna, kui tunnen, et uni tuleb, ja üles tõusta, kui tunnen, et on aeg, kui ma pole enam unine.“
Isa mõtles järele ja ütles järgmisel päeval: „Hästi, võib-olla on sul õigus. Tee, nagu soovid. Kuula oma keha, ära mind kuula.“
See peabki olema põhimõte, et lastel aidatakse kuulata oma keha, oma vajadusi. Vanematel on põhiline juhtida lapsi, et nad auku ei kukuks. Nende distsiplineerimine on negatiivse märgiga.
Pidage meeles sõna „negatiivne“ tähendust – pole positiivset programmeerimist, vaid ainult negatiivne juhtimine –, sest lapsed on lapsed ja nad võivad kokku puutuda millegi sellisega, mis teeb neile halba. Siis ärge keelake neid, vaid selgitakse, miks. Aga ärge nõudke kuuletumist, vaid laske neil valida. Lihtsalt selgitage olukorda. Lapsed on väga vastuvõtlikud ja kui olete nende vastu lugupidavad, on nad valmis kuulama, aru saama. Seejärel jätke nad rahule. Ja küsimus on vaid mõnes esimeses aastas; varsti hakkavad nad kasutama oma intelligentsi ja teie juhatusi pole neil üldse vaja. Varsti suudavad nad omapäi tegutseda.
Ma mõistan lapsevanemate hirmu, et lapsed võivad minna sellist teed, mis vanematele ei meeldi – aga see pole teie probleem! Teie lapsed pole sündinud teile meeldiva ja mittemeeldiva tarvis. Nad peavad oma elu elama ja teie peaksite rõõmustama, et nad elavad oma elu, olgu see milline tahes.
Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud OSHO raamatust „Raamat lastest. Noorte sisemise vabaduse ja intelligentsuse arendamine“.
