Armastus ei ole meie ainus emotsionaalne vajadus. Uuringud näitavad, et meie kesksed vajadused on ka vajadus turvalisuse järele, iseenda väärtuse ja olulisuse tunnetamine, kirjutab Gary Chapman raamatus “Armastuse viis keelt. Kestva armastuse saladus”.
Armastus on meie teiste kesksete vajadustega tihedalt seotud. Kui tunnen end oma abikaasa poolt armastatuna, võin ma rahulik olla ja ma tean, et ta ei tee mulle kurja. Tunnen end tema läheduses väljaspool ohtu. Töö juures võib ju palju ebakindlust olla, mul võib teistel elualadel vaenlasi olla, aga abikaasaga on turvaline.
Minu eneseväärtustamine sõltub sellest, et mu abikaasa mind armastab. Ja kui ta mind armastab, siis ma pean olema väärt armastamist. Võib-olla olen saanud oma vanematelt ellu kaasa teadmise, et ma eriti palju väärt ei ole, aga mu abikaasa, kes mind täiskasvanuna näeb, saab mulle edasi anda tunnetuse, et olen tema armastust väärt. Tema armastus ehitab minu enesehinnangut.
Enese väärtuse tunnetamine on emotsionaalne jõud, mis meid tegutsema paneb. Meie elu juhib soov olla edukas. Tahame, et meie elul oleks mingi mõte. Meil on edust oma ettekujutus ja me anname kõik, et seda eesmärki saavutada. Kui tunneme end oma abikaasa poolt armastatuna, tõstab see meie enesehinnangut. Teeme järelduse – kui ta mind armastab, siis olen väärtuslik. Olen oluline, sest ma seisan loodud olendite hierarhia tipus. Mul on võime mõtelda abstraktsetes kategooriates, väljendada oma mõtteid sõnade abil ja teha otsuseid. Kirjasõna ja salvestiste põhjal on mul eelis olla kursis sellega, mida mõtlesid eelmised põlvkonnad. Saan õppida varasema põlvkonna kogemustest, olgugi et nad elasid teises ajas ja kultuuris. Kogen oma pereliikmete ja sõprade kaotust füüsilise surma läbi ja tunnetan, et materiaalne on kaduv. Avastan, et igas kultuuris usuvad inimesed vaimse maailma olemasolusse. Mu süda ütleb mulle tõtt, isegi kui minu mõistus, mis on vormitud ka teadusliku maailmavaate tingimustes, esitab kriitilisi küsimusi. Mina olen oluline. Elul on tähendus. Sellel on kõrgem eesmärk.
Tahan seda uskuda, aga ma ei pruugi end olulisena tunda seni, kuni keegi mulle ei ütle, et ta mind armastab. Kui abikaasa armastavalt minu ellu aega ja energiat investeerib, usun, et olen oluline. Armastuseta võin kogu oma eluaja otsida eneseväärikustunnet ja turvalisust. Kui ma armastust tunnen, siis mõjutab see kõiki neid vajadusi positiivselt. Nüüd olen ma vaba kogu oma potentsiaali käiku laskma. Ma tunnen end oma eneseteadvuses turvaliselt. Saan end avada ja hakata väljapoole elama.
Kui me ei saa abielus olles armastust kogeda, võimenduvad meie erinevused. Hakkame nägema teist kui ohtu oma heaolule. Abielu muutub lahinguväljaks, selle asemel, et olla rahusadam. Armastus ei anna vastust meie kõikidele küsimustele, aga loob turvalisuse õhkkonna, milles saame oma küsimustele vastuseid otsida. Armastuse turvalisuses saab paar oma erimeelsusi ilma teist hukka mõistmata arutada. Konfliktid saavad lahendatud. Kaks inimest, kes on erinevad, saavad elada harmoonias. Avastame, kuidas tuua teise inimese juures välja tema tugevamad küljed. Need on abielu parimad omadused.
Allikas: Gary Chapman “Armastuse viis keelt”, kirjastus Pilgrim
