Prantsuse draama “Kõrvalhüpe” räägib suhetest ja individuaalsest kasvamisest ühe prantsuse naise silme läbi, kes tõukarja aretajana kasvas läbi emotsionaalse suhtekriisi.
Brigitte’i (Isabelle Huppert) ja tema veisekasvatajast abikaasa Xavieri (Jean-Pierre Darroussin) abielu näib täiuslik, kuid Brigitte’i hinge närib rahutus. Lapsed on pesast välja lennanud ja mees, kuigi korralik ning hea inimene, tundub ka kuidagi luitunud olevat. Kui kõrvalmaja peol kohatud noormees Stan (Pio Marmaï) naise endale Pariisi külla kutsub, ei jää Brigitte käed rüpes istuma. Ta pakib kohvrid, ütleb mehele, et peab minema arsti juurde ning suundub Stanile külla. Samal ajal muutub maakodus aina murelikumaks Brigtte’i mees, kes kogemata naise salaplaanid avastanud on.
Režissöör: Marc Fitoussi
Peaosades: Isabelle Huppert, Jean-Pierre Darroussin, Michael Nyqvist, Pio Marmaï
Draama, Prantsusmaa 2014, 100 min
Loe juurde psühholoogilise nõustaja ja vaimse arengu treeneri Elina Kirti kommentaari:
Inimeseks saamise retsept
Kui segada 100 osa draamat 1 paratamatu saatusega ja kurnata valminud segu läbi tühjusesõela, saame tulemuseks inimlikkuse. Mind inspireeris oma mõtteid ja tundeid väljendama praegu kinoekraanil jooksev prantsuse film “Kõrvalehüpe”. See film räägib suhetest ja individuaalsest kasvamisest ühe prantsuse naise silme läbi, kes tõukarja aretajana kasvas läbi emotsionaalse suhtekriisi.
Mingil viisil peegeldab see film meie esinduspaariga toimuvat, kus naine leiab oma mehest säravama silmapaari ja laskub ajutisse suhteseiklusse. Selline on üsna levinud stsenaarium, millele ehitatakse üles enamus filme: tüdimus, petmine, otsingud, avastused, segadus, uued valikud, tagasilöögid, andestus, leppimine. Üldjoontes on tegemist lihtsa inimliku psühholoogilise elukriisi ja individuaalse arenguga, mis avab uued võimalused. Sellest kohast vaadatuna ei tundu antud film minu jaoks kütkestav. Kuid seda filmi on võimalik vaadatamitmest kohast.
Filmi peakangelannal on kõik olemas: töö, mis on ka hobi, kodu maal, armastav partner jne. Ta on koos abikaasaga ehitanud üles unistuste elu ja elab seda. Kuid miski närib hinge. Kangelanna väljendab selgelt rahutust oma elu ja valikute suhtes, rahulolematust partneri suhtes, mida väib isegi tõrjumisena näha. Ta püüab seda peita ja alla suruda, arvatavasti selle tõttu, et on segaduses. Tema käitumises peegeldub selgelt terve emotsioonide spekter: viha, ärritus, süütunne, meeldida püüdmine, häbi jne. Kuid lisaks nähtavatele on tajuda varjatud kavatsusi ja tundeid: ootus paremale elule, soov saada vastassugupoole armastavat tähelepanu, iha, lootusetus, enesehaletsus, püüd näida paremana jne.
Mingis mõttes peegeldab peaosatäitja moodsa lääne ühiskonna meele haigust – mentaalset tühjust, sihitust; millega puutuvad kokku suuremal või vähemal määral kõik inimesed. Kuid eriti need, kel on ideaalid ja soovid realiseerunud ja ühtäkki kadunud stiimul, mille poole püüelda.
Olen oma nõustamispraksise jooksul kokku puutunud paljude inimestega, kes tulevad vastuvõtule probleemiga, et …probleeme ei ole. Ei ole enam mille nimel elada: lapsed on suureks kasvanud, karjäär on teostatud, unistuste maja on valmis ehitatud, hobi on muutunud igavaks ja auto on igal aastal vahetatud parema ja uuema vastu. Kui terve teadaoleva elu oli inimesel silme ees stiimul, ülesandepüstitus, siis selle realiseerudes puutub inimene kokku sisemise tühjusega. Miski on puudu ja selle “miski” puudumine tekitab sügaval sisimas ärevust, rahulolematust. Siis pole ka puhkuse ajal asu. Isegi vastupidi – välditakse puhkamist, üksiolekut, jõudeseisakut. Suhete kontekstis võib eluaegset partnerit ühtäkki nägema hakata tüdimuse ja igavuse halli kardinalina, kelle lähedusest soovitakse tulistvalu põgeneda. Kõik see kaunis ja hea, mille nimel varem suhtes püsiti, on muutunud väljakannatamatuks õuduseks.
Mulle meenub Tuhkatriinu muinasjutt. Tuhkatriinu peegeldab seda õilsalt teenimisele pühendunud osa meis, kes vastuvaidlematult teeb tööd, mida talle autoriteedid ette annavad. Kuni ta elus toimub muutus ja avaneb võimalus siseneda täiesti uude unistuste maailma, kus kõik on võimalik ja saab ainult paremaks minna. Selles maailmas viibimiseks on seatud omad maagilised reeglid, sest uude maailma sisenemisel on tegemist maagiaga. Maagia jagab võluvaid lubadusi – saad kõik, mida ihaldad ja enamgi veel, kuid tingimusel, et teatud ajal maagia mõju kaob ja pead selleks ajaks kaduma sellest maailmast. Sest muidu… Viibinuna kauneimas unenäos kaotab Tuhkatriinu ajataju, mille kellalöögid talle võluväe lõppemisega meelde tuletavad. Ta pageb ehmununa tulistjalu kaotades ühes kristallist kingakesega kogu võlutud ilu, tundes süüd, et oma antud lubadusest kinni ei pidanud.
Lubadus endale on oluline leping, mida murda ei tohi. Kui seda teeme, siis järgneb elus pikk kahetsuse, süütunde, koguni depressiooniperiood. Tuhkatriinu teadvustas oma seisusest lähtuvat alaväärsust ja pages turvaliste koduseinte vahele, oma rutiini. Ta oli harjunud olema teiste teenija, kes teeb neid musti töid, mida teised ei soovi teha ja lahendab suisa utoopilisi ülesandeid, mis lubab kõrgemast seisusest olenditel tema üle nalja heita ja teda karguna kasutada. Kas tegemist on karjuva ebaõiglusega? Kes ainult selle pilguga ohvrirolli paigutatud Tuhkatriinule kaasa elab, selle silmis on. Kuid kas ohver saaks märterlikult oma rolli läbi elada, kui poleks teist osapoolt, kelle rolli olemasolu ja toimimine tingib ohvriks olemise? Teisisõnu, kui poleks tagakiusajat (võõrasema tütardega) või päästjat (isa ja ema), siis poleks ka ohvrit, koos seisundik ompleksi kuuluvaga (abitus, kannatav hoiak, alaväärsus jne). Üks positsioon toetab teist ja vastupidi. Ainult nii saamegi luua lugusid ja elada neis.
Inimesed armastavad lugusid. Mida verisemad ja teravamad, seda parem. Seda on näha meie praeguses reaalsuses presidendiproua loo mõjust rahvale ja rahva hääle tagasiulatuvast mõjust. Mis on ühist Tuhkatriinul, presidendiproual ja filmikangelannal? Nad kõik on armunud oma loosse sedavõrd, et elavad oma kokkuleppelist rolli läbi tõsise pühendumusega, võttes vastu “saatuse” õppetunnid. Tõsise pühendumuse all pean silmas sügavaid emotsionaalseid läbielamisi, segadusttekitavaid mentaalseid valikuid ja oma rolli tingimusteta aktsepteerimist. Presidendiproua puhul avaldub see vabanduse palumises – enesehaletusus, etteheide ja süütunne enda käitumise suhtes. Tuhkatriinu puhul avaldub see taaskohandumises oma teenijarolliga. Filmikangelanna puhul avaldub see oma mehe läbielamiste ja kannatuse mõistmises. Kõikide juhtumite puhul jõuab peakangelane läbi valusa õppetunni lõpuks vabanemiseni. Kuid pean tähtsaks rõhutada, et tee vabanemiseni on sillutatud rahulolematusega, mis on tingitud sisemisest tühjusest.
Minu jaoks joonistub neis lugudes selgelt indiviidi horisontaalne arenguplaan. Kui ollakse oma valitud rolli täitnud teatava arenguküpsuseni, siis “saatuslik” kriis annab võimaluse inimesel avada silmad iseenda suhtes. Psühholoogi toolilt nähtuna avab inimene vertikaaltelje ukse ja piilub enese sisse. Julgemad vaatavad sagedamini sisse ja näevad, et hoolimata elust horisonlaalteljel, on alati olnud avatud uks vertikaalteljele. Seda ust aga ei märgatud oma hõivatuses varem. Siis hakkab inimene mõistma oma rolli enese saatuse kujundajana, kus ta ise on kavandanud endale sellise elu, teinud just sellised valikud, sepitsenud sellised õppetunnud ja läbielamised. Seda mõistavad need, kes on kiikumas sel “saatuseks” nimetataval ukselävel. Sõnavarasse ilmuvad uued sõnad: vastutus oma elu ja valikute eest, uskumused, Mina, eneserealisatsioon, korduvad mustrid, sünkroonsus, teadvus, kohalolek jpm. Vahe oma loosse armunud rolli läbimängijaga on suur – viimane on samastunud oma rolliga sedavõrd, et temaga “asjad juhtuvad” ja ta identifitseerub selle rolliga täielikult. Ehk inimene võib elustsenaariume läbielades eladagi kehastunult kannatajaks, või ohvriks. Teisel juhul tekib subjekt – obekt perspektiiv, kus inimene mõistab temaga toimuvat kui enese minevikus tehtud teadvustamata (alateadlike) valikute ja otsuste summat, mida mõnel juhul nimetatakse ka karmaks. Lihtsamalt öelduna tekib mõistmine ja vastutus nii tehtu, kui tehtava osas, mida kujundab selge arusaamine sellest, kelleks ta arvas end olevat ja kes ta tegelikult on.
Me ei ole rollid, vaid mängime neid läbi teatud aja elust. Ikka selleks, et saavutada selge teadlikkus ja mõistmine sellest, et me ei ole ainult see, mida iseenda kohta arvanud oleme. Kannatamine lõpeb siis, kui valitakse teisiti. Õnn on sisemine otsus. See eeldab aga julgust astuda välja mugavustsoonist ja loobuda ühes selle mustri juurde kuuluva ebameeldiv aga ka meeldivast.
Igaüks jõuab varem või hiljem sellele kahe telje ukselävele. Mida Sina siis teed, kui tunned endas ärkamas sisekonflikti? Jätkad rolli läbimängimist, sest oled nii harjunud ja muud ei tea? Või astud tundmatule alale ja annad endale võimaluse hüpata pea ees tundmatusse? Ühel juhul püsib elu enam-vähem endisena, säilib turvatunne ja laiendatakse osaliselt oma piire. Teisel juhul on võimalus teha kvanthüpe personaalses arengus, mille tagajärjed ei ole teada, ning kaotada on palju, võitmise kohta aga info veel puudub. Kuid viimasel juhul nii mõnegi jaoks süda miskipärast annab endast elevalt rinnus tunda, maailm tundub võimalusterohke, põneva ja salapärasena nagu Alicile imedemaal.
Pole olemas õiged ega valesid otsuseid. On individuaalsed valikud, mida igaüks kujundab oma sisetunde ja teadlikkuse kasvamise järgi. Seetõttu ei saa teisele inimesele nõu anda, ega öelda mis on tema jaoks parim. Lihtsal põhjusel, et igaühe individuaalne universum asub tema enda teadvuses ja on tema enda loodud. Me näeme inimestena teises inimeses vaid oma versiooni temast, mitte teda ennast. Me võime ära tunda teises peegeldust iseendast, mille oleme võtnud siin maises elus läbi töötada, mõista, aktsepteerida ja integreerida ise enda suuremasse tervikusse. Et saada kõigeks selleks, milleks me potentsiaalselt saame saada. See, kes seda on mõistnud, teiste eludesse enam ei sekku, ei anna nõu, ei päästa, ei mõista kohut, ega kritiseeri. Sest ta teab, et teeb seda iseenda versioonile teisest, ehk teisisõnu iseendale. Ega asjata vanad targad öelnud: “uurides iseennast, avastad maailma”.
Kokkuvõttes teenib sisemise tühjuse seisund meid katalüsaatorina. Tühjuseseisund ei teki juhuslikult, vaid mingil põhjusel on vaja teha ruumi uuele, mille kasvamiseks on seeme juba külvatud. Kriis ei ole halb, ning seda ei pea vältima. Vastupidi. Kõik uus ja uuenduslik maailmas on sündinud põhiliselt kriiside, suurte muutuste ja”“vigade” tulemusel. Erandid tugevdavad süsteemi ja erinevused rikastavad. Meil inimestena ei ole vaja energiat kulutada maailma muutmisele, vaid ainult oma suhtumise muutmisele maailmast. Ainult sedasi hakkab tasapisi maailm muutuma. Olen kuulnud öeldavat, et inimene sünnib kaks korda: esimene kord füüsiliselt siia ilma, teisel korral teatud arenguküpsusse jõudes psühholoogiliselt. Mina nimetan seda vaimseks sünni ks. Inimeseks on vaja saada.
