Nädala Alkeemik: VIRGE NAERIS

Endine kolmikhüppaja Virge Naeris avas just oma psühholoogilise nõustamise kabineti Hingel ning räägib Alkeemia.ee lugejatele oma elust ja maailmavaadetest, koputamisest ja golfist, tasakaalust ja lendamisest, perest ja tööst.

Tippsportlasest psühholoogiks – kuidas on see teekond Sinu jaoks kulgenud, mis on olnud tähtsaimad verstapostid?

Olulisimad mõjutajad on olnud mu sportlaskarjääri-aegsed kogemused, mis mind praegusele teele suunasid. Atlanta OM-i järgne depressiivne seisund oli kindlasti üks põhjustest, miks ma taas koolitee ette võtsin ja alustasin psühholoogia alaste õpingutega. Mul on ülimalt hea meel, et ma sain õppida Professionaalse Psühholoogia Erakoolis, kus teooria oli tihedalt läbi põimitud erinevate praktiliste töödega ning ma sain väga hea ülevaate kõigist psühhoteraapia põhisuundadest. Praegusel eluetapil langetasin otsuse psühholoogia-alasele teele astumiseks hoopis aga tänu EFT ja TFT koolitustele.

Kas Sa igatsed vahel sportlaskarjääri? Meenutad heldimusega võimsamaid kõrghetki ja mõtled, et mida kõike veel oleks võinud saavutada?

Tuleb tunnistada, et mulle meeldis see aeg isegi väga. Ma ei olnud aga väga võidule orienteeritud sportlane, vaid nautisin kogu seda treeningute, võistlemise ja eneseületamise protsessi. Ja muidugi lendamist! Kõrgus-, kaugus- ja kolmikhüpe on alad, kus on oluline osa lennufaasil – see oli imeline tunne!

Põhiline ongi ju leida üles see, mis sind käivitab ja töös hoiab ning mis sulle rõõmu pakub. Ma ei ole minevikus elaja ja väga “oleks”-itesse ei lasku, aga olen küll nüüd, oma psühholoogiaõpingute perioodil imestanud, et kuidas ma sellise mõtlemise ja enesehinnangu juures, nagu mul tol ajal see oli, veel niigi häid tulemusi suutsin saavutada? Seda enam sai mulle aga selgeks see, kui oluline on leida üles oma sisemine motiveeritus ning kui see sind töös hoiab, siis ei tule kunagi sisemist tühjust ega ka seina ette.

Mis on need asjad tippsportlase elu juures, mida Sa enam tänasel päeval teha või kogeda ei tahaks?

Vigastuste perioodid ja kogu sellega kaasaskäiv pinge, stress, teadmatus.

Aga mis on väärtuslikeimad varad, mis Sa sellest eluperioodist kaasa võtsid?

Minu enda isiksuslik areng. Oskus ja julgus võtta vastutust ning õppida enda eest seisma, sest tipus olles tuleb sul tegelikult üksi hakkama saada ja selleks peab olema küps isiksus. Ja loomulikult terve rida äärmiselt toredaid ja mõnusaid inimesi, kelle peale saab alati elus kindel olla. Tänu võistlusreisidele ja välislaagritele ka kindlasti maailmapildi avardumine.

Oled öelnud: “Mulle meeldib võistelda mitte niivõrd teistega, kuivõrd iseendaga – kas ma saan hakkama. Eneseületus ja väljakutsete võtmine on minu jaoks tähtsad.”

See eneseületuse teema oli tõesti mingil perioodil minu jaoks oluline, aga see oli tegelikult vajalik minu enda kasvamiseks, minu enesekindluse ja eneseusalduse tõstmiseks, mida ma tänasel päeval enam nii väga ei vaja. Väljakutsed – need annavad elule särtsu, mängurõõmu ja avardavad vaatevälja, tänu neile hakkad tihtipeale asju teise nurga alt nägema.

Avasid just oma psühholoogilise nõustamise kabineti – kaua Sa seda ideed haudusid ka? On see ühe suure unistuse täitumine? Miks Sa seda üldse teed?

Praegusel ajal ei kanna enam vilja palehigis rassimine või töötamine mõistuse häält kuulda võttes. Kuna elame hetkel ajajärgus, mil tõelised tulemused tulevad siis, kui teed seda, mida armastad ja mida saad kirega teha, siis tuli hetkeks peatuda ja otsustada, kuidas edasi. Mul oli seda hea teha, sest oma pisipojaga kodus veedetud aeg tõi minu jaoks oluliselt juurde mõtete selginemist. See ei ole suure unistuse täitumine, vaid asjade loomulik kulg. Kui aeg on millekski küps, siis asjad lihtsalt loksuvad paika.

Miks? Sportlasena tundsin tihti ise vajadust psühholoogilise toe järele. Õnneks on tänapäeval kadumas ka see mõtteviis, et kui sa vajad psühholoogi abi, siis sa justkui ei ole ise piisavalt tugev, vaid oled nõrk ja ei saa hakkama. On hakatud mõistma, et treeningprotsessi saab nende teadmistega, mis sellest vallast lisanduvad, oluliselt kvaliteetsemalt ja tulemuslikumalt läbi viia. Tavaelus jõuab inimene mingeid teid pidi – reeglina läbi eksimuste ja valusate kogemuste – ka ise vajalike teadmiste juurde, aga sportlastel ei ole nii palju aega, et oma kogemustest kõiki asju õppida. Osad vajalikud teadmised ja arusaamad võivad tulla alles siis, kui karjäär on läbi saamas. Ma arvan, et oleks minu poolt vastutustundetu kui ma oma kogemusi ja teadmisi selles vallas ainult enda teada hoiaks.

Mille poolest erineb sportlaste nõustamine ja teraapia nii-öelda tavakodanikega tegelemisest?

Spordipsühholoogia eesmärk on tagada isiksuse areng, aga teha seda nii, et tuleksid ka tulemused. Ühesõnaga aidata sportlasel end avada nii palju, et ta jõuaks tippu. Vahe seisnebki selles, et sportlast võib avada teatud piirini, et tal säiliks siiski tahe ja tugev motivatsioon enda realiseerimiseks ja tõestamiseks läbi spordi.

Millise piirini? Mis siis juhtub kui seda piiri ületada?

Kui see piir ületada, siis tal ei pruugi enam olla nii suurt soovi enese tõestamiseks spordiareenil, võib ära kaduda võiduiha ja tahe olla tingimata teistest parem. Need on ju kõik teemad, mis toidavad tegelikult meie ego. Aga kui ego ei vaja enam sedalaadi toitu? Kui ta ei ole tugevalt sisemiselt motiveeritud, siis ei pruugi ta sportlasena endast täit potensiaali välja saada.

Kasutad ka nn “koputamistehnikaid” – EFT (Emotional Field Technique ehk Emotsioonide vabastamise teraapia ja TFT (Thought Field Technique ehk  Mõtteväljaravi) – seleta palun, kuidas need toimivad? Ja miks Sa just need oma tööriistadeks valisid?

Kõik negatiivsed tunded pärinevad tasakaalutustest keha energia meridiaanides. Kui sa praegu midagi tunned, siis see on siin ja praegu, mitte kümme aastat tagasi. Kui sul on negatiivne kogemus ja sa ei ole seda läbi töötanud, siis see tekitab tasakaalutust täna. Kuna need tehnikad on üsna uued tööriistad minu konsultandikohvris, siis kasutan ma neid praegu psühholoogilise nõustamise ühe, täiendava töövahendina.

EFT on justkui emotsionaalne akupunktuur, kuid nõelte kasutamise asemel koputatakse sõrmeotstega teatud kindlas järjekorras läbi energiameridiaanidel asuvad nõelravipunktid, tagades nõnda taas tasakaalu. Väga oluline on kõige selle juures, et klient aksepteeriks täielikult seda üleskerkivat tunnet, mille lahendamisega tegeletakse.

TFT ravi põhineb arusaamal, et negatiivsed emotsioonid on mõttevälja energeetilisel kujul kinni jäänud informatsioon, mis tekitab kannatusi, kuna takistab keha sisemise energia vabalt voolamist ja häirib emotsionaalse heaolu tunnet. Tervenemise võtmeks on keha biovälja mõjutamine, koputades sõrmedega energiakanalitel asuvatele nõelravipunktidele.

Üks meetod, mida oled õppinud ja kasutad, on kvantpuudutus, mis on Eesti skeptikutelt hävitavat kriitikat saanud – millega täpselt tegu, kuidas see toimib ja milliseid tulemusi praktiseerides oled saanud?

Mina isiklikult austan kõiki vaimseid radasid, sest lõppkokkuvõttes viivad nad kõik Algallikani. See, kui kellelgi on oma skeptiline arvamus, on tema õigus ja tema valik. Me kas usume või ei usu, meil on alati õigus. Ja eks kõik teemad, mis ei kuulu ega ühti meie kollektiivse alateadvusega, tekitavad eriarvamusi ja sageli ka vastupanu. Kvantpuudutust õppisin ma enesetäiendamiseks ja igapäevaselt kasutan ma sealseid energia harjutusi ja hingamise baastehnikaid, et enda energeetilist võnkesagedust tõsta.

Lühidalt ja lihtsustatult võib öelda, et kvantpuudutus ühendab hingamise ja kehateadvuse tehnikad, mille läbi tõstetakse vibratsiooni taset oma kehas ja kätes. Seansi vastuvõtja vibratsioon ühildub kvantpuudutuse praktiseerija omaga ning inimese enda keha tarkus otsustab, mil viisil järgnev tervenemine aset leiab. Kvantpuudutuse praktiseerija hoiab kõrgemat võnkesagedust ja ammutab elujõuenergiat pidevalt juurde, aga “tervendaja” on ikka inimene ise, kelle keha terveneb, ta lihtsalt sobitub ja läheb praktiseerija võnkesagedusega kaasa.

Oled veel igasuguseid tehnikaid õppinud: vabastav hingamine, Silva meetod, mandalate joonistamine, kunstiteraapia, paastumine, kanaldamine jne. Mida neist reaalselt igapäevaselt kasutad?

Mingil perioodil osalesin tõesti kõikvõimalikel kursustel ja ahmisin sisse suurtes kogustes vaimset kirjandust – see oli minu tõeotsingute periood. Tänu sealt saadud kogemustele tuli järjest tugevamalt mõistmine, et niikaua kui ma endast väljaspoolt otsin, tammun ma tegelikult suletud ringis. Nüüd ma mõistan, et kui toimetad oma sisehäält kuulda võttes, siis käid ka oma tõe rada ning tegelik tõde baseerubki isiklikel kogemustel.

Ma loen ka hetkel palju ja jätkan huvitavate kursuste ja tehnikate õppimist aga sellel on nüüd minu jaoks teine tähendus ja eesmärk. Kõik on muutumises ja nii ka kasutatavad praktikad. Hetkel on minu igapäevases praktikas kindel koht Qigongi Kuldse Kella harjutustel, rangluu-hingamisharjutusel ja erinevate affirmatsioonide lausumisel.

Mida kümme aastat Kundalini jooga praktikat Sulle on andnud?

Viimasel kahel aastal olen ma leidnud tee Qigongi juurde ja Kundalini jooga on piirdunud vaid suviste Polli talu laagritega. Kuna tippspordiaastad on loetud ja füüsilisele lendamisele tuli mingil hetkel piir ette, siis leidsin ma sellele teise lahenduse. Ja need lendamised, mis ma läbi nende praktikate olen kogenud, on oluliselt lennukamad, värvilisemad, põnevamad ja meeliköitvamad. Kindlasti on aidanud need praktikad veel kaasa mu füüsilise ja energeetilise keha tervikuks ühinemisele, aidanud allasurutud emotsioone tõketest vabastada, suurendanud eluenergia hulka, millega varustatakse kõiki vajalikke organeid. Õpetanud kohalolu. Sat nam.

Vaatled elu holistilisest vaatenurgast, mille järgi on inimene tervik – keha, vaimu ja hinge tasandil. Oled enda sõnul enamuse elust pühendanud kehale ja vaimule, hingega hakkasid tegelema 1998. aastast – mis üldse on hing ja kuidas sellega tegeletakse?

Minu jaoks on hingega seonduv ühendus Kõrgema Tarkuse või Allikaga (kuidas keegi seda nimetab), mida arendan läbi meditatsiooni, jooga, tingimusteta armastuse. Ühesõnaga inimese spirituaalsed võimed – hing teab ja tunneb, ta ei mõtle ega ei räägi.

Vaimuga seostan ma rohkem sellist tegevust, mis on seotud mõtlemise, kujutluse, sisendamisega, intellektiga ehk inimese mentaalsed võimed. Kuna mu noorem poeg Karl on alles aasta ja seitsme kuune, siis on sellist vaimtoitu nagu näiteks kinos käimine vähemaks jäänud aga muidu meeldib mulle filmimaailmadesse sisse elamine väga. Kuna olen kunstiklassi lõpetanud, siis jälgin kõrvalt ja hindan ka seda maailma. Aga hetkel saan vaimutoitu eelkõige raamatutest. Viimane lugemine, mida julgen soovitada, oli Vadim Zelandi “Transurfing” (5 astet).

 

Vaimse ja füüsilise maailma tasakaal on Sulle väga oluline, Sinu elukaaslane Aivar on Sind näiteks tasakaalustajaks kutsunud – kuidas seda tasakaalu saavutada ja säilitada?

Kui veel mingi aeg tagasi ma imetlesin oma ala fanaatikuid, siis praegusel momendil hindan ma palju enam tasakaalus olemist, sest fanatism on alati millegi ja kellegi arvelt ning tihtipeale tuleb mängu ka ego. Vaimsete teemadega on aga tõesti nii, et see areng käib spiraali mööda – mingitel perioodidel olen ma väga nende kütkeis ja lendaks lausa minema, siis on jälle periood maiste ja argiste teemade jaoks ehk nii-öelda praktiseerimise, kogemise ja elluviimise aeg.

Tasakaalu otsija olen ma alateadlikult tõesti. Mulle sümpatiseerivad väga iidsed indiaanirahvastelt ja idamaadest pärit tarkused, samas olen ma avatud ka uutele teadmistele ja vaimsetele vaadetele. Minu jaoks on oluline hoida oma naiselikud ja mehelikud energiad tasakaalus, sest nii tunnen ma end oluliselt harmoonilisemana. Ega minulgi õnnestu alati taskaalu säilitada, sest kui midagi täie hinge ja hooga teha, siis on nii lihtne tasakaalupunktist eemalduda, aga ma vähemalt tunnen selle momendi ära ja tean, mida ette võtta.

Millised on Sinu tulevikuvisioonid?

Püüan luua igapäevaselt rõõmu, valgust, rahu, armastust ja õnnetunnet oma sisemaailmas ja usun, et sel moel saan anda ka oma panuse veelgi imelisemasse tulevikumaailma.

Maisemate teemade juurde naastes: oled suur golfifänn, mängite terve perega, toimetad Niitvälja Golfiklubis – millega see mäng Sind ära võlus?

Enne kui ma väiksema pojaga koduseks jäin, töötasin kolm-neli aastat Niitväljal, Eesti Golfikeskuses. Jah, tõesti, golf on meie pere üks ühistest hobidest.

Mulle sümpatiseerib golf kui meditatiivne spordiala, mida saab harrastada värskes õhus, vabas looduses. Läbi golfi saab väga hästi õppida hetkes elamist, siin ja praegu olemist – tuleb keskenduda ainult käesolevale hetkele, parasjagu käsil olevale löögile. Eelmine löök tuleb kohe ära unustada. Kui jääd seda analüüsima, et miks läks nii või naa, on järgmine rada ka kohe koos eelmisega läinud. Tuleb võtta uus siht ja kogu tähelepanu sellele suunata.

Mis Sa arvad, mis on laste kasvatamise puhul kõige tähtsam? Kuidas kasvatada head, ausat, hoolivat ja tarka inimest?

Ma olen alati olnud sedameelt, et põhiline on see, et oma kasvatamisega lapse loomulikku kasvamist ja arenemist ei segataks. Meie pigem õpime ise nende kasvamist jälgides ja sellest osa saades. Loomulikult on vaja teatud piire kehtestada, aga ma räägin hetkel teemast suurt pilti vaadates.

Kui kodus on pereliikmete vahel hooliv suhtumine ja aus suhtlemine, siis selle võtabki laps ellu kaasa. Tarkuseks ei pea ma mitte niivõrd akadeemilisi teadmisi, vaid oskust elus toime tulla – ehk elamise tarkust ja eneseusaldust. Ja kõike seda püüame neile ka oma oskuste ja tarkuse juures edasi anda. Kellel on head suhted vanavanematega, siis see on veel eriti võimas, kui näed kõrvalt kuidas nemad lastelastega koos toimetavad, mängivad ja tegutsevad. Meil on selles osas ikka väga vedanud!

Olete elukaaslase Aivariga 22 aastat koos olnud ja teil on kaks toredat poega Mark (10) ja Karl (1,7) – Sina ilmselt tead, mis on õnneliku pereelu valem?

Austus ja lugupidamine teineteise suhtes. Üksteisest hoolimine. Ühised huvid ja sihid. Aga samas on oluline ka anda üksteisele õhku, ruumi, vabadust – ühesõnaga lasta teisel teha seda, mis just teda õnnelikuks teeb. Ja ma ei ütle, et see ülesanne alati kõige kergemate killast on.

Mida soovitad Alkeemia.ee lugejatele?

Neile, kes juba on selle portaali lugejad, ei pea seda ilmselt enam soovitama aga kui üldisemalt võtta, siis ikka seda, et oma sisemaailmas enda südamehäält kuulda võttes liikudes suudame me maailma enda ja ka kõigi teiste jaoks veelgi ilusamaks ja armastusväärsemaks paigaks muuta.

Ja teiseks võibolla seda, et ärge võtke ennast ja kogu elu liiga tõsiselt. Enesetähtsustamisest loobudes saate palju suurema vabaduse ise oma elu juhtida.

 

Uuri Virge Naerise nõustamisalast kodulehekülge Hingel.ee

Virge Naerisega ajas juttu Ingrid Peek

 

 

Seotud